Üritan mõista, mida mõtlevad meie riigijuhid kord augustis, kui loevad taas ülevaateid 1991. aasta sündmustest, vaatavad dokumentaafilme, suhtlevad omaaegsete otsustajatega. Mis värvi need prillid ikkagi peas on, et mitte märgata vene demokraatide osa selles kõiges, mis meid täna nii õnnelikuks teeb. On’s lakeikultuur jõudnud sedavõrd kaugele, et peab kusagilt luba küsima?