JUHTKIRI | Riigikiriku roll EELK langust ei peata

Sel nädalal saate Eesti Päevalehest lugeda koostöös meedialaboriga Levila sündinud artiklisarja meie „riigikiriku” – Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) rollist me ühiskonnas. Põhiseaduse järgi Eestis riigikirikut ei ole, aga EELK peapiiskopi Urmas Viilma tõhusa tegevuse tulemusel hakkas eriti eelmise valitsuse ajal tunduma, et on küll ja seda esindab Viilma.

Ühest küljest võib Viilmat tunnustada, sest Eestis on usuvabadus ning – kui põhiseadust tsiteerida – „igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust”. Teisalt: kas EELK pole saanud viimasel ajal riigilt ülemäära suurt tähelepanu ja erikohtlemist? Ajal, kui luteri kirik läheb iga päev või korra nädalaski korda üha vähematele Eesti inimestele. EELK annetajaliikmete arv on kahanenud kõigest umbes 25 000-ni. Taasiseseisvumisaja alguses, olgugi palju vaesemal ajal, oli neid ligikaudu kolm korda rohkem.

Eesti Päevalehe hinnangu järgi pole Viilma-aegse luteri kiriku poliitilised ning riigilt toe ja tähelepanu saamise ambitsioonid proportsioonis EELK liikmeskonna suuruse ja dünaamikaga. EELK masinavärk on küll suur – vaimulike (umbes 230) ja koguste (169) arv oli Viilma sõnade järgi 2020. aastal ajaloo suurim –, aga inimesi, kes oma murede ja rõõmudega nende poole pöörduksid, on järjest vähem.

Koguduste liikmeskonna kasv oleks kestvam kiriku mõju säilimise garantii kui soe suhe mõne peaministriga.

Viilma võiks rakendada oma lobitöö ja juhiannet peamiselt kiriku sisemise külgetõmbejõu suurendamiseks, mitte riigi ja valitsusega erisuhte loomiseks. Koguduste liikmeskonna kasv oleks ju kestvam kiriku mõju säilimise garantii kui soe suhe peaministriga. Peaministrid tulevad ja lähevad – näiteks Jüri Ratas kuulas Viilmat väga, aga Kaja Kallas mitte eriti, kuigi ka Reformierakonna juhtliikmete seas on üksjagu usklikke inimesi.

Seda, kui suurelt Viilma EELK ja Eesti ajalukku läheb, ei määra peamiselt mitte poliitilise võimuga sõbrasuhte loomise oskus, vaid see, kas ja kuidas ta lahendab EELK-s liberaalide ja konservatiivide tüli. Vastasseisu kese on abieluvõrdsuse küsimus, mille lahendamisest pole Viilmal lihtne võitjana välja tulla. Soome näitel on ükskõik kumba poolt eelistades oht veelgi liikmeid kaotada, aga just sellest võimatust missioonist oleneb EELK edasine käekäik suurel määral. See, kas ta muutub üha rohkem pelgalt varahaldajaks või suudab peatada enda kui hingehoidja rolli kahanemise.