Rene Toomse: Taliban ongi praegu Afganistanile parim võimalik lahendus, mingigi perspektiiv sellele õnnetule maale

Ma ei mäleta ta nime. Ta oli tõlk, hariduselt arst, välimuse järgi hinnates hilistes neljakümnendates. Me seisime tolmuse Hesco bastioni barjääri kõrval, mis varjas avalike suhete staabi sissepääsu võimaliku otsetule eest. Mõlemad ootasime sama ameeriklaste meeskonna väljumist, kellega pidime minema ümbruskonna küladesse koolitarbeid jagama. Sa tunned intelligentse ja elukogenud inimese ära tema silmavaate, rahuliku hoiaku ja kõnemaneeri järgi. Sa tunnetad seda.

Pakkusin talle suitsu. „Mis sa arvad, kuidas meil siin läheb?” küsisin talle tuld andes. Ta vaatas mulle otsa vaid viivu, hinnates tõenäoliselt samavõrd mind, kui mina oli hinnanud teda, ja tõmbas sügava mahvi: „Te ei võida, kui sa seda silmas pead.” Me pilgud kohtusid taas, ja hinnanud minu reaktsiooni või pigem selle puudumist, ta jätkas: „Sõjaga ei muuda midagi, me oleme seda kõike varem näinud. Oleksite pidanud maa üle ujutama televiisoritega, sellest oleks piisanud.” Ta selgitas, et afgaani ei saa jõuga alistada, sa pead teda veenma, tekitama temas ahvatluse parema elu vastu, kui tal praegu on. See on loomulikult pikk protsess, kuid kultuuri ei saagi kiiresti muuta.