AUTORIKÜLG | Tuuli Jõesaar: õudne lapsepõlv nõukogude lastekirjandusega

Mul hakkab endal sabakont sügelema, kui loen, kuidas sabapidi jääauku külmunud hunt oma saba puruks tõmbab.

„Muinas-juttu! Muinas-juttu!” nõuab mu kaheaastane laps igal õhtul jõuliselt. Nostalgiast haaratuna mõtlesin, et vaatan oma lapsepõlveraamatute kastid üle, sest kindlasti on neis lademes head ja paremat, mida nüüd oma tirtsule ette lugeda.

Tirisin raamatukastid panipaigast lagedale ja hakkasin sortima. Sa taevane arm! Ma polnud ju aastaid kastidesse vaadanud ja olin kuidagi arvamisel, et just seal peitubki see hariv ja õnnelik lugemislapsepõlv.

Nonoh. Turgenevi „Mumuu”: kurttumm peab uputama oma koera. Grigorjevitši „Kummipoiss”: väärkoheldud lapsakrobaadi traagiline surm. Hugo „Cosette”: järjekordne väärkoheldud laps, raamatuke lõpeb õnnelikult, kuid tõdemusega, et laps lahkus „vihatuna ja vihates”...

(Artiklis mälumäng, milles saad kontrollida, kui hästi oled kursis „vägivaldse” lastekirjandusega!)