JUHTKIRI | Poliitikud, rahvas toetab ju Kaljulaidi
(352)
Seda arvestades on kummaline, et jätkub kõrvulukustav vaikus Kaljulaidi teiseks ametiajaks kandidaadiks esitamise asemel. Eriti kummaline on see, kui meenutada osa poliitikute ihalust, et presidendi valiks rahvas otse. Praegu rahvas seda teha ei saa, sest valimistevahelisel ajal ei astunud ükski poliitiline jõud reaalseid samme valimiskorra muutmiseks. Küll aga oleks neil kandidaate esitades lihtne võtta arvesse rahva arvamust.
Kui riigikogu erakonnad tahavad kuulata rahva häält, siis pole küsimustki – Kaljulaid peaks saama uuesti presidendi ametikohale konkureerida.
Aga neljapäevase seisuga tüürisid meie presidendivalimised hoopiski ühe kandidaadiga „valimiste” poole. Nagu oleks nõukogude aeg tagasi tulnud. Kas on selles oma osa asjaolul, et nii Jüri Ratas kui ka Kaja Kallas on oma erakonna etteotsa saanud samasugustel ühe kandidaadiga valimistel? Kas ühe kandidaadiga valimised ongi saanud hulga poliitikute jaoks uueks normaalsuseks?
Nõukogulikult valitud presidendist võime siiski pääseda, kui Keskerakonna ja Reformierakonna esitatav Alar Karis ei saa esimeses valimisvoorus kokku 68 häält. Võimalik, et ei saagi, sest Isamaa ja sotsiaaldemokraatide fraktsioon pole talle oma üksmeelset toetust lubanud.
Nagu nõukogude aeg oleks tagasi. Kas ühe kandidaadiga valimised on saanud hulga poliitikute jaoks uueks normaalsuseks?
See ei tähenda, et Karis oleks halb kandidaat. Aga demokraatias on normaalne, et kõik ei hääleta ühtemoodi ja valimistel on nii võitjad kui ka kaotajad. Samuti on täiesti normaalne, kui Karise või kellegi teise „ära” valimiseks kulub üle ühe valimisvooru.
Kandidaadi ülesseadmiseks peab teda toetama vähemalt 21 riigikogu liiget ja iga rahvasaadik võib üles seada ainult ühe kandidaadi. Demokraatlikult meelestatud riigikogu saaks seega üles seada isegi neli presidendikandidaati, kahest rääkimata.
