Jüri Ratase väljaütlemised ja nendega viivitamine seoses enda võimaliku kandidatuuriga kevadel võtsid presidendivalimisteks valmistumise tempo maha juba siis, kui oli õige aeg võimalikke tulevasi presidente avalikkusele tutvustada ja nende kampaaniaid alustada. Ratas jorutas ja venitas, ehkki tema isiklik kampaania käis juba ammugi, nõudis tähelepanu nagu külanarr, kes tahab tingimata igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke olla. Sõnu, et ta ikka ei kandideeri, tuli tal tangidega suust kiskuda, ja kui need lõpuks kokkusurutud hammaste vahelt kätte saadigi, ei uskunud neid enam eriti keegi. Nii ebasiiras oli see kõik.

Mõni ei usu siiamaani ja arvab, et ratsastatud valge hobu seisab Ratasel tallis, valmis valimiskogus areenile kappama. Valimiskoguni on ju veel aega ning ühendamist ihkav rahvas jõuab Ratast härdalt paluda päästa end täiesti väljapääsmatust olukorrast, kui praegu väidetavasti Karise taga seisvad hääled peaksid nelja tuule poole leekima panema.

Rahvameest rahvas ei huvita

Laiapindne toetus, mida presidendil Ratase sõnul vaja on, on samuti muutunud naljanumbriks. Tänane Eesti Päevalehe uuring näitab ühemõtteliselt, et kõige laiem on pind ametis oleva presidendi Kersti Kaljulaiu jalge all. Selles ei ole muidugi midagi ootamatut ja üle tähtsustada seda ei maksa – kes iganes Kaljulaiu asemel praegu ka Kadriorus ei tegutseks, vägagi tõenäoliselt saaks ta parima tulemuse võrreldes nendega, kes seal ei ole. Ametisolijal on suur nähtavuse eelis. Kuid ette on tuua ka enamat: rahvaalgatusele "Toetame Kersti Kaljulaidi jätkamist presidendina" on kogutud juba rohkem kui seitse tuhat allkirja, riigikokku saatmiseks oleks tuhandestki küll. Nii et faktiks jääb: tema toetus on kõige suurem.