Haige Mäger on väljamõeldud ansambel – tõukudes 1960ndatel Tartus tegutsenud pundist Rajacas, tegelevad nemadki absurdimaigulise sõna- ja helikunstiga. Haige Mäger teeb nimelt alati seda, mida ta kõige rohkem tahab ja mis talle meeldib. Kujutades loominguliste tudengihingede bravuuri ja arrogantsi, ebalust ja hingevalu, omandab Ringo Ramuli lavastus „Haige mäger“ samuti nooruslikult keeva vaimu. Publikule võimaldab „Haige mäger“ aga nii emotsionaalset, intellektuaalset kui ka esteetilist naudingut.
Lavastus algab ühiselamu köögist. Gaasipliidil panni peal küpsevad kartulid, ruum täitub õrna, kuid õlise praelõhnaga. Tuhmoranžid metlahhplaadid logisevad tudengite jalge all, kes pliidi ümber aega surnuks löövad, ja lausa klõksuvad, kui siseneb Marion, Grete Jürgensoni kehastatud 1. kursuse bioloogiatudeng. Sellest kohtumisest tulevaste toakaaslastega kasvab välja loominguline plahvatus, dünaamiline kooslus ja igikestev protsess nimega Haige Mäger. Peaaegu nagu ABBA, aga pungim, jaburam ja välisest särast hoolimatum.