Eestlaste seas on viimasel ajal silma torganud üks omapärane hoiak, mida Tartu religioonisotsioloogid nimetavad asenduskristluseks. Mõte on selles, et kuigi suur osa eestlasi ei pea ennast kristlaseks (kristlasi on Eestis 20-25%), meeldib suuremale hulgale inimestele siiski, et keegi hoiab alal kristlikke kombeid, õpetust ja moraalinorme. Nostalgia?

Ilmselt mitte ainult, vaid tegu on tunnustusega ja toetusega, mille puhul antakse endale aru, et kui seda ei ole mina, siis keegi teine peab olema nende ideaalide reaalne esindaja, et moraalinormid oleks ühiskonnas tagatud. Pole siis imestada, et poolehoid kirikutele väljendub ka poliitikute otsustes.