Istun Flo Kasearu näituse „Elust välja lõigatud” elementidest kokku pandud lavakujunduse sees ja räägin teile lugusid „Teises toast” – nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Mina ei ole lähisuhtevägivalla ekspert, ma ei jaga ka enda kogemuslugu. Ma räägin lugusid Noorsooteatri lavastusest pealkirjaga „Teises toas”, mis põhineb päris inimeste päris lugudel.

Esimene lugu on Ingridi lugu. Kui nende peres lapsi füüsiliselt karistati, ja karistati kõvasti, peksti käte ja jalgadega, kohati veriseks, siis see toimus alati kuskil teises toas. Teised lapsed saadeti õue või teise tuppa. Eks seda saa ju tihtipeale kogu ühiskonnale üldistada: see toimubki kuskil teises toas, mitte minu toas, kusagil anonüümse kortermaja teises toas. Aga kuidas teha nõnda, et seal teises toas ei oldaks nii üksi?