Esimene lugu on Ingridi lugu. Kui nende peres lapsi füüsiliselt karistati, ja karistati kõvasti, peksti käte ja jalgadega, kohati veriseks, siis see toimus alati kuskil teises toas. Teised lapsed saadeti õue või teise tuppa. Eks seda saa ju tihtipeale kogu ühiskonnale üldistada: see toimubki kuskil teises toas, mitte minu toas, kusagil anonüümse kortermaja teises toas. Aga kuidas teha nõnda, et seal teises toas ei oldaks nii üksi?