Eestile sai president valitud riigikogus. See on silmapaistev saavutus, kuna varem on seda praeguse valimissüsteemi alusel juhtunud ainult 2011. aastal, kui siinne poliitiline konkurents oli madalseisus, ning 2016. aastal, kui valimised nii riigikogus kui ka valimiskogus esmalt läbi kukkusid.

Need olid silmapaistvad erandid, mitte reegel. Poliitiline konkurents on praegu palju avatum ja teravam kui kümme aastat tagasi. Seda märkimisväärsem on riigikogu teisipäevane otsus ja selle tegemiseks saavutatud laialdane konsensus.

Meil jäävad nägemata valimiskogu hääletusvoorud, mis oleksid pakkunud veel pingelisemaid momente ja mitmekesisemat poliitilist konkurentsi. Keskerakonnale ja Reformierakonnale ei oleks riigikogus opositsiooni toetuse puudumine ilmselt probleeme tähendanud. Nad võisid loota sellele, et valimiskogus saavad nad oma tahtmise ilma presidendi „tegemise” aupaistet kellegagi jagamata. Isamaal ja sotsiaaldemokraatidel jäi üle valida, kas hüpata kohe paati ja olla ka „presidendi tegijad” või riskida sellega, et jäetakse mulje soovist protsess nurjata.