Jaan Rannap. Sama hea lastekirjanik kui Astrid Lindgren

Jaan Rannap oskab vajutada nuppudele, mis haaravad noore lugeja kõik meeled, nii et ta kaob ülepeakaela raamatusse.

Sel suvel maakodus olles võtsin riiulist Jaan Rannapi 1978. aastal välja antud raamatu „Viimane Valgesulg. Jefreitor Jõmm”. Olin poisikesena selle raamatu kapsaks lugenud: selg kadunud, kaaned räbalad. „Viimane Valgesulg” oli üks mu poisipõlve lemmikuid. Mäletan veel selgelt seda lugemise mõnu ja põnevust, kui kaks poissi – Mardus ja Enn – päästsid suvel haruldase kotkapoja elu, käisid teda salaja kaugel rabasaarel toitmas, kuni Valgesulg suureks kasvas ja tiivad kandma hakkasid.

Miks siis ikkagi haaras üks poisinaakman ikka ja jälle pikkade suvevaheaegade jooksul riiulist „Viimase Valgesule” vaheldumisi Jules Verne’i seiklusjuttude ja Astrid Lindgreni Kalle Blomkvisti lugudega?