„Umbes 20 inimest, keda ma isiklikult tean, on suutnud augusti lõpus Washingtoni jõuda, kuid paljud jäid sinna," kirjeldab ta. „Nad paluvad Eestilt abi. Kuid praegu on olukord taoline, et Eesti aasta kvoot on täis. Mitte ainult Eesti, vaid ka teised Euroopa riigid peaksid suutma kohandada oma immigratsioonipoliitikat."

Sisuliselt on Hanikati sõnul tegemist ühtede Afganistani kõige säravamate noorte ajudega, kelle saatuseks on nüüd lihtsalt oodata, milliseks kujuneb Talibani režiim ka tegudes. Küll aga näeb ta, kui suur tung on täiesti muutunud oludes minema pääseda.

Saates kuuletegi

Millal hakkasid kohalikud tegelikult tunnetama, et senise elu lõpp on lähedal?

Kui palju kannavad kaasaegsed noored n-ö klassikalise islami väärtusi, mida läänes paljud kardavad?

Kui IT pole just midagi, mida esmase hooga Afganistaniga seostaks, siis milline on nende võimekus tegelikult?

Kas peaks jätkama arenguabiga ka Talibani võimu all?

Kuulake Krister Parise saadet Mari Hanikatiga siit!