Kes vastu pani ja keda ei tapetud, peksti Stalini ajal sageli vaeseomaks. Ligi sada tuhat kaasmaalast pidasid targemaks 1944. aastal vabades riikides uut elu alustada kui jääda ootama punaste tagasitulekut Eestisse. Oleks ekslik arvata, et lahkuti vabatahtlikult.

Kreml saatis Nõukogude sõdurid 1953. aastal Ida-Saksamaale ülestõusu maha suruma ja surus 1956. aastal põlvili ungarlaste vabadusvõitluse. Järgnes Praha kevad 1968. aastal ja nii edasi ja nii edasi.

Möödunud kuu lõpus kirjutas Tiit Made aga, et 30 aastat tagasi tõi NLKP eestlastele vabaduse. Ma pole kaua midagi nii jämedalt ebaeetilist ja ebatäpset lugenud kui Made „See on kade pahatahtlikkus! Tänu endistele NLKP-lastele on Eesti vaba”.