USU VÕIM | Urmas Viilma: on vaid naati, pole noori, miski pole linna moodi?*

Kirikul ongi mõju, mida ei saa isegi vähese usulise kirjaoskusega Eestis keegi eirata.

Olen võinud viimastel nädalatel peeglisse vaadata tänu kirjatöödele, mis on ilmunud nii Levilas kui ka Eesti Päevalehes. Kõik need lood on kirja pannud toimekad ja head inimesed – tööd on tehtud tubli hoole ja vaevaga. Kui kõik ei kukkunudki neil kõige paremini välja ja järeldused tulid ehk liiga rutakalt, pole sellest ehk hullu.

Pisut aitas artiklite kirjutamise tagamaid mõista artiklisarja tutvustanud podcast.

Sarja pealkirjaks oli valitud „Usu võim”. Selline teemapüstitus ja lähtekoht kiriku kirjeldamisel viis mind lugemise ajal olukordadeni, kus ma luteri kirikut siiski üldse ära ei tundnud. Oli kohti, kus eelarvamusi ja oletusi esitati faktidena, teisal hinnanguid, mis olid ülekohtused nii minu heade ametivendade ja -õdede kui ka sõprade vastu. Ebaõiglus ei anna siiani rahu.