Kiik ütles mõni nädal tagasi Delfile, et kui poleks koroonakriisi, oleks temagi võib-olla poliitilise vastutuse võtnud ja tagasi astunud. Minister õigustas tähtsas ametis jätkamist sellega, et tema „isiklikult ei käi ühtegi teavitussüsteemi seadistamas ega isegi külmruumi temperatuuri fikseerimas”.

Tõsi, kuid Kiik oli see, kes Lanno tööle võttis. Lanno on üsna algusest peale paistnud ebaõnnestunud valikuna terviseameti juhi kohale. Ta pole osanud olulist ebaolulisest eristada – meenutagem kiuslikku ja piinlikku kohtuvaidlust terviseameti ekstöötajatega. Pandeemiaküsimustes on nii rohkem kui ka asjalikumana silma paistnud hoopis tema asetäitja Mari-Anne Härma.

Lühidalt: terviseamet ei kaota, kui Lanno peadirektori kohalt lahkub. Kas kaotaks tervisekriisi laiem juhtimine, kui tagasi astuks ka Lanno ülemus Kiik? Varsti juba kaks ja pool aastat ministriametis olnud Kiike pidasid alguses paljud vaat et ainsaks ausaks ja asjalikuks Keskerakonna poliitikuks. Koroonakriisi ajal on tema sära tuhmunud.

Kiigel on põhjust endalt kriitiliselt küsida, kas ta ikka on tervisekriisi lahendamises ministrina asendamatu.

Kriis on muidugi olnud pikk ja keeruline, igaüks komistaks mõne korra. Kuid kõiki vaktsineerimise ettevalmistamises ja korraldamises tehtud vigu see välja ei vabanda. Kiigel on põhjust endalt kriitiliselt küsida, kas ta ikka on tervisekriisi lahendamises nii asendamatu, nagu ta paistab olevat arvama hakanud. Olukorras, kus Keskerakonnal tuleks Kiigele asendaja leida oma niigi lühikeseks jäänud pingilt, on küll ka võimalik, et satume tõesti vihma käest räästa alla.

Julgustame tublisid ja julgeid tervishoiujuhte vähemalt terviseameti peadirektori kohale kandideerima – praegu sellele ametikohale pääsedes on võimalik minna ajalukku. Ka heas mõttes.