Üks tuntumaid Vene filmirežissööre rääkis Avatud Eesti Fondi üritusel „Venemaa hääled”, et ühtäkki taipas Kreml: ei pea järgima avalikku arvamust, see tuleb endal luua.

Elate juba kuus aastat Lätis. Kas Venemaale on mõni normaalne režissöör üldse jäänud?


Muidugi on rõhuv enamik mu kolleege ikkagi Venemaale jäänud. Ning niisama rõhuv enamik neid on küllaltki raskes olukorras, sest kunstiline inimene on juba oma olemuselt liberaalsem ega toeta neid protsesse, mis praegu Venemaal toimuvad. See pole küll täielikult nii. Ka filmitegijate seas on inimesi, kellel on imperiaalne alateadvus, aga nemad moodustavad ikkagi vähemuse. Seetõttu ongi väga palju inimesi, kes asuvad n-ö vaenlase tagalas.

Mida see tegelikus elus tähendab? Kujutan ette, et kuidagi teeb režissöör – jah, läbi raskuste, aga ikkagi – filmi valmis. Ja siis? Kas seda keegi ka näeb?