USU VÕIM | Riho Saard: kristlikud kirikud on vajalikud üksnes siirderiitusteks

Kirikus on saamas üha olulisemaks erinevuste aktsepteerimine.

Kui nõukogude ajal tõmbas rahvas ühiskonna äärealale surutud kiriku avalikkusesse, nappis sellel peale potentsiaalse kinnisvara kõike, nii raha kui ka kvaliteetselt haritud vaimulikke. Suurema osa vaimulike konservatiivne ilmavaade oli kaugel Saksa ja Skandinaavia luterlusest.

Luteri kirik oli 1988. aasta novembris ENSV suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmise ajal lubanud kirikutes eestpalvusi pidada, kuid sellele ei järgnenud seda, et nõukogude aja tingimustes toimunud tegevusele oleks antud moraalne hinnang. Nüüd esitleti luteri kirikut uuesti kui omariikluse idee ja rahvuse peamist kandjat. Et aidata tõsta oma senist prestiiži ja sanktsioneerida ühiskonna rahvuspoliitilisi eesmärke võeti kirikus kasutusele vahepeal varjus olnud rahvakiriku mõiste, millel puudub näiteks rahast erinevalt poliitilise sisu kõrval piibellik ja teoloogiline sisu.