Artiklisari „Usu võim”, mis ilmus Eesti Päevalehe ja veebikeskkonna Levila koostöös, teeb minu arvates kirikule head. Ajakirjanikud, kes kohtusid kirikurahvaga, olid küll kirikuvõõrad, kuid mitte halvustavad nagu nõukogude ajal. Nad kujundasid inimeste seisukohti edastades oma pildi usu kadumata võimust.

Inimeste maailma ühed levinumad pahed on ahnus, ülbus, kadedus, edevus, võimukus jne. Kas selliseid omadusi (mille põhjal nuheldakse poliitikuid) on ka kirikutegelastel? Vastata võib Aristotelese loogika klassikalise süllogismi põhjal: 1) kõik inimesed on pahelised, 2) Aristoteles on inimene, 3) järelikult Aristoteles on paheline. Teisisõnu on inimlikud pahed esindatud ka kirikus! Kirikutegelastelt (ja poliitikutelt) oodatakse lihtsalt suuremat eetilisust kui teistelt. Seega tuleb meil kriitika ja manitsused ära kannatada, ehkki juhul, kui midagi tundub ebaõiglane, on sisimas paha tunne.