„Üle saja inimese hüppas meie silme ees tornist alla surnuks. Me ei suutnud neid kuidagi aidata”

„Kui meie surnud kaaslased unustatakse, siis võrdub see nende uuesti tapmisega.” LP rääkis 11. septembri terrorirünnakute päästetöödel osalenud New Yorgi tuletõrjujatega.

Seda, mis neil päevil New Yorgi päästjatele osaks sai, on raske edasi anda. Nad kiirustasid põlevate tornide trepist üles ja juhatasid välja tuhandeid inimesi. Nad sõelusid pärast tornide varisemist läbi hoonerususid, lootes leida ellujäänuid. Maailma kaubanduskeskuse rünnakus suri oma kohust täites iga kümnes New Yorgi tuletõrjuja. Tänu ennastsalgavale tegutsemisele sümboliseerisid New Yorgi tuletõrjujad 20 aastat tagasi maailmale kangelaslikkust ja valmidust ohverdada ennast teiste eest. Mida räägivad toonased kangelased 2001. aasta 11. septembrist ja kuidas elavad nüüd?

Ühena esimestest jõudis sündmuspaigale Paul S. Iannizzotto „Sõitsin parasjagu kohtumisele, kui raadiovastuvõtjas kõlas pataljoniülem Joseph Pfeiferi teade, et maailma kaubanduskeskusse on lennanud lennuk, ja korraldus Pääste 2. See tähendab, et reageerida tuleb kaheksa tuletõrjeautoga. Panin oma autole kohe sinise vilkuri peale ja kihutasin kaksiktornide juurde. Kohe jõudsid pärale ka teised tuletõrjujad, kes tormasid treppidest üles, et inimesi päästa ja leeke summutada. See oli viimane kord, kui neid nägin... Nad olid mulle kui vennad. Nägin, kui teine lennuk, United Airlinesi 175. lend rammis lõunatorni.”