JUHTKIRI | Valija, ütle „ei” poliitikute pardirallile!

„Prääks-prääks ja hääled tulevad!” Just sellise kiirlaenureklaamidest tuttava hüüdlausega võiks kokku võtta suhtumise, mis paneb erakondi ikka ja jälle seadma kohalikel valimistel kandidaatideks ministreid ja teisi, kes vaevalt hakkavad pärast volikogus ihu ja hingega tööle.

Tänavu kandideerivad kõik ministrid peale Kaja Kallase ja Liina Kersna ning kõik europarlamendi liikmed peale Andrus Ansipi ja Marina Kaljuranna.

Saame ju aru, et tegemist on peibutuspartidega. Kandidaatidega, kes seatakse üles hääli tooma, kuid kes tõenäoliselt ei hakka pärast valimisi volikogus kohalike rõõmude ja murede eest seisma.

Formaalselt on lihtne: ministrid ei saa seaduse järgi kahel kohal korraga töötada. Europarlamendi liikmed ka seni ei saanud, aga pärast seekordseid valimisi neil see õigus tekib. Ja riigikogulased võitlesid selle endale juba ammu välja.

Oleks aus, kui kõik kandidaadid ütleksid otse ja avalikult, kas hakkavad pärast valituks osutumist kohalikus volikogus tööle või mitte. Hea valimistava nõuab seda näiteks ministritelt, kuid igati loogiline on eeldada sama ka europarlamendi ja riigikogu liikmetelt.

Eestis seda tavaliselt ei tehta, aga see on teadlik valijate eksitamine. Isegi klassikaline selgitus, et oma kandideerimisega toetatakse kohalikke jõude ja maailmavaadet, kohalikel valimistel ei sobi. Miks peaks kohaliku elu edendaja vajama edu saavutamiseks seljataha ministrit?

Ärge hääletage oktoobrikuistel valimistel riigikogu liikme, eurosaadiku ega ministri poolt.

Ent soovitame suhtuda kandideerivatesse riigikogu liikmetesse umbusuga ka siis, kui nad lubavad hakata korraga istuma kahel toolil – Toompeal ja vallas-linnas. Pigem keskendugu nad oma põhitööle Toompeal, poole rehkenduse tegijaid pole kohalikesse volikogudesse tarvis. Tõsi, riigikogulaste seas võib leiduda üksikuid erandeid, nagu näiteks Reformierakonna Tallinna linnapea kandidaat Kristen Michal, kes ongi valdavalt pildis Tallinna teemadega.

Kokkuvõttes soovitame: ärge hääletage oktoobrikuistel valimistel riigikogu liikme, eurosaadiku ega ministri poolt.

Jätkem kohalikud omavalitsused inimestele, kes on ihu ja hingega kohaliku asja kallal. Las linna- ja vallavolikogude valimised olla uute tähtede kasvulava, mis aitab kaasa Eesti poliitika verevahetusele. Nii anname märku, et ei soovi „taaskasutatud” ja kulunud poliitikuid, kes kandideerivad aastast aastasse kõikvõimalikel valimistel – nii kohalikel, riigikogu kui ka europarlamendi valimistel.

See, kui me eelmainituid seekord ei vali, ongi parim garantii, et tulevikus näeksime poliitikas vähem peibutusparte. Eks ole siin nii nagu kiirlaenudegagi: mida vähem nõudlust, seda vähem pakkumist.