FOTOD | Mikkeli muuseumis avati näitus noore Jüri Arraku loomingust
Näitusel on väljas Jüri Arraku varase perioodi tööd kuuest erakollektsioonist. Väljapanek võimaldab tutvuda Arraku loometee algusajaga 1960. aastatel ning järkjärgulise kujunemise ja arenguga läbi 1970. aastate. Tegemist on Arrakule omase krestomaatilise kunstikeele vundamendiks saanud teostega, mida kogujate terav pilk on märganud väärtustada ja au sees hoida. Arraku kui mitmekülgse looja maalide kõrval on eksponeeritud sama perioodi joonistused, trükigraafika, metallehistöö ja raamatukujundused.
Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis metallikunstniku eriala omandanud Arrak jäi maalikunstnikuna iseõppijaks, säilitades niiviisi sõltumatuse siinse maalikunsti konventsioonide suhtes. Võib-olla seetõttu on tema töid võimatu kaasaegsetega segamini ajada. Metallikunstniku taust andis Arrakule julguse läheneda maalikunstile dekoratiivselt. Lisandus kunstnikule loomuomane kujundlik mõtlemine ja ammendamatu fantaasia, mille lätted ta ise paigutab keerulisse lapsepõlve ja tormilisse noorusesse.
Arraku loomingu esimest kümnendit iseloomustavad paljusuunalised vormilised otsingud. Stiililisteks orientiirideks olid abstraktsionism, sürrealism ja uusrealism (nouveau realisme), kuid kunstnik tõrkus ühelegi voolule truudust vandumast. Järsk pööre leidis aset 1970. aastal, kui kunstnik kujundas esimeseks isikunäituseks valmistudes välja ehtarrakliku nn plahvatavate peade ja vinka-vonka kontuuridega laadi. Helged värvid ja tasapinnaline kujutusviis võimaldavad 1970. aastate esimese poole Arraku puhul tõmmata lõtvu seoseid popkunsti esteetikaga. Arraku noorusperioodi tinglikuks lõpudaatumiks võib pidada 1976. aastat, kui kunstnik luges esmakordselt läbi piibli ja maalis esimesed suurejoonelised vanameisterlikus laadis teosed.
Jüri Arraku pildimaailm on jutustusekeskne. Kohati anekdootlikena mõjuvate kujutiste keskmes on ebatavaline situatsioon, mis kutsub end lugema kui narratiivi. Millega need piltjutustused vaatajat köidavad? Üks asi on kindlasti uudishimu – inimesele sügavalt omane vajadus teist inimest tunda. Kõik, mida kunstnik kujutab, paljastab ühtlasi midagi temast endast. Arraku puhul näib see tõele vastavat rohkemgi kui teiste kunstnike puhul. Ta on öelnud, et temast tegid kunstniku just tormilised elu esimesed 22–23 aastat.
Mulle on loodusest antud assotsiatiivne mõtlemine, võime ükskõik millest teha teisi asju. Sul võivad anded olla, aga kui need anded seotakse sõlme…
Näitusel eksponeeritud kunstiteosed pärinevad Andres Eilarti, Pekka Erelti, Reigo Kuivjõe, Kalle Laasbergi, Sven Pertensi ja Margus Punabi kogudest. Kõik need Arraku noorusaja tormilise loomeperioodi fantastilise vormikeelega teosed, mis tundliku kunstinärviga kollektsionäärid on eri viisidel, põhjustel ja valikuprintsiipidel omandanud, loovad omamoodi vaimsed portreed ka igast kollektsionäärist.
