Viivi Luik: on saabunud aeg, kui rumalust ei peeta häbiasjaks

Õnneks on elu nii seatud, et kui vari paistab tumedam, siis on ka valgus heledam, teab armastatud kirjanik.

Viivi Luik teadis juba kümneaastaselt, et temast saab luuletaja. 19-aastasena, kui ilmus tema esikkogu, oli imelapseks peetud autor ise oma esimestest kaante vahele jõudnud lauludest ammugi üle kasvanud. Kujunenud üheks tähenduslikumaks ja mõjukamaks eesti luuletajaks, tegi Luik kannapöörde ja pööras proosasse. „Seitsmendast rahukevadest” saati oodatakse tema sidumata kõnes raamatuid sama suure pinevusega, nagu varem oodati luulet. 6. novembril saab Viivi Luik 75-aastaseks.

Miks lähevad inimesed teie arvates aina rumalamaks, ehkki võiks ja tahaks ju loota just vastupidist? Miks olete nii kindel, et see just nõnda on?

Ega ma arva, et kõik inimesed lähevad rumalamaks. Kindel pole ma selles põrmugi. Nagu ma ennist ütlesin, märgib varju tumedus seda, et valgus on heledam. Mis võib tähendada, et ka tarkus süveneb. Rumalaid on ju alati olnud rohkem kui tarku. Kuid esimest korda on saabunud aeg, kui rumalust ei peeta häbiasjaks.