Kui Eestis on pandeemia ajal vahelduva eduga siiski kunstielu lahti olnud, siis maailma tavaliselt kuumimas kultuurikatlas New Yorgis on poolteist aastat valitsenud palju karmimad piirangud, vähesed kohad on eriti rangete piirangutega avatud. Alles viimase kuuga hakkavad füüsiliselt suurema rahvahulgaga vaatamist-kuulamist lubavad kohad avanema. Selgub, kes on pika „hääletule“ panemise järel vastu pidanud, kes mitte.

Samas tekitab see omamoodi efekti, kus neil, kel õnnetus pealesunnitud füüsiliste kontaktide vähendamisest üle saada, uute ideedega jõuda praegu finišisse, õnnestub end ka end esimesena ajastada avanevasse kultuuriruumi. Kes ees, see mees, teatavasti.
Ses suhtes oli eriti hästi ajastatud New Yorgis möödunud nädalal lausa kahes paigas korraga avatud mitme Euroopa diplomaatilise või kultuuriesinduse tõukamisel sündinud näitused UN/MUTE, kus Eesti või Eestist pärit kunstnikel on tegelikult esimestena võimalus suurlinnas vaatajatega füüsiliselt uus kontakt tekitada. Saada tagasi hääl, nagu projekti pealkirja inglisekeelne sõnamäng ütleb.