NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: pardid ja veteranid

Jätke kõrvale kõik praegused ja endised kuulsused. Otsige valimisnimekirjast välja mõni nimi, mis ei ütle teile esialgu midagi.

Kohalike omavalitsuste valimiskampaania on täies hoos ja Tallinn plakateid täis riputatud. Ringi jalutades torkavad silma kaks asja.

Esiteks: taas on end üles seadnud terve trobikond multitalente, kes kandideerivad alati iga nimekirja eesotsas, olgu tegu riigikogu, linna või Euroopa parlamendi valimistega. Ja mitte sellepärast, et nad pidevalt põruksid ja peaksid seetõttu trügima aina uutele töövestlustele, nagu filmis „Sandra otsib tööd”. Ei, nad osutuvadki enamasti valituiks! Aga neile on ühest ametist vähe, nad sooviksid juhtida tervet maailma, olla terve universumi direktorid.

Jah, nad kuuluvad europarlamenti, aga sooviksid öelda sõna sekka ka Tallinna prügiveos. Jah, neil on olemas ministritool või parlamendikoht, aga nii väga tahaks korraldada ka pealinna trolliliiklust. Shakespeare’i „Suveöö unenäos” on tegelane Bottom, kes soovib lavastatavas näidendis mängida nii mees- kui ka naispeaosa ja lisaks veel lõvi rolli. No mis teha, anne on nii suur! Viimaks muudetakse ta poolenisti eesliks.

Innukaid ning igasse pulma ja matusele trügivaid tipp-poliitikuid nimetati varemalt „partideks” ja ma mäletan veel aega, kui kodanikuühendused üritasid neid Tallinna juhtimisest kõrvale tõrjuda. Nüüdseks on vist saadud aru ürituse lootusetusest, igatahes on Tallinn sel aastal jäetud puhtalt erakondade meelevalda, kui välja arvata mingi veider seltskond, kelle seas on leidnud viimse rahusadama Edgar Savisaar.

Ammu kogutud poliitiline kapital toimib. Nii nagu ka aastaid kuivanud roos levitab ikka veel veidike magusat aroomi.

Seega ei sega „parte” keegi ja nad kandideerivad samasuguse enesestmõistetavusega, nagu jalutab ballisaali staažikas elumees, kiilas pealagi saapaviksiga mustaks värvitud, olles sügavalt veendunud, et kõik daamid ihaldavad ainult teda.

Teine silmatorkav seltskond, kelle näod vaatavad vastu valimisreklaamidelt, on veteranid. Need on inimesed, kelle tähetund jäi kusagile laulva revolutsiooni aega. Siis peeti märgilisi kõnesid, sooritati legendaarseid vägitegusid, koguti siiani mingil määral toimivat poliitilist kapitali, nii nagu ka aastaid kuivanud roos levitab ikka veel veidike magusat aroomi.

Need kodanikud pole enam ammu võimul, aga enne igat valimist toovad koduerakonnad nad siiski tagakambrist välja nagu ikoonid ristikäigu ajal ning neid kantakse pidulikus rongkäigus paar tiiru ümber kiriku. Mõne hääle nad ju siiski veel toovad.

Ausõna, mul ei ole vähimatki selle vastu, et poliitikas löövad kaasa eakad ja väga eakad inimesed, kui see on nende tõsine tahtmine, aga paraku tundub, et enamasti on asi lihtsalt rutiinis. Eluaeg on ju kandideeritud, ei tule selle pealegi, et äkki aitab kah. Pole ka kedagi, kes ulataks käe ja aitaks memme või taadi karussellilt alla, ja niimoodi ta muudkui tiirlebki täpilise hobuse seljas edasi.

Õnneks on muidugi igas nimekirjas ka noori. Nemad pole veel suurde poliitikasse jõudnud ning tahavad tõesti linnas midagi muuta ja korraldada. Neil on ideid. Aga neid ei tunne keegi ja nende pilte pole seetõttu mõtet välja riputada.

Sellest hoolimata soovitan ma valida just nimelt neid. Jätke kõrvale kõik praegused ja endised kuulsused ning otsige valimisnimekirjast välja mõni nimi, mis teile esialgu midagi ei ütle. Uurige välja, kui vana ta on ja millega tegeleb. Ja siis hääletagegi tema poolt. Ainult nii pääseb tuppa natuke värsket õhku.