AUTORIKÜLG | Richard Mägar: linnaisad, ärge tapke Tallinna ööelu! Kahju kaalub kasu üles

Tallinna linnajuhtide alkoholimüügi piirang viib kunagise hansalinna hukatuse äärele.

Reede hilisõhtu ja kuu algus. Peolised tammuvad baarist baari ja linnatänavail pulbitseb pandeemiaeelne melu. Peohuntide olekust peegeldub vabanemist ja ülemäärast joviaalsust. Eks kuid kestnud koroonakaamos on ju jätnud oma jälje: vägijook libiseb kõrist alla kui muuseas ja peagi algavast hallist töönädalast ei mõtle keegi. On siis juhtunus süüdi pikk koroonapaus ööelus või äsja arvele laekunud pisku? Ei kujuta ette.

Sellegipoolest tiksub aeg meeletu kiirusega. Kahe paiku kella silmates rikub seni muidu rahumeelset ja chill’i atmosfääri pead tõstev ärevus. Korraga on õhus paanika: joogiisu rahuldamiseks on jäänud kõigest tund ja lettide ääred täituvad januste kundedega. Kalkuleeritakse mõtteis, mitu õlut või džinntoonikut peaks nüüd küll enesele varuma. Võetakse ikka topelt – liialdades lausa nii, et annaks hommikul üles ärgates korralikult tunda.

Eelseisev kirjeldus on kui segu vaatlusest ja sisekaemusest – „uuest reaalsusest” klassikalisel reedeõhtul. Mõnevõrra liialdatud, kuid sugugi mitte täielikult. Nüüdseks on tallinlastest peohinged ligikaudu kuu aega tundnud, et joogikraanid keeratakse poole õhtu pealt otse nende silme all kinni. Seda kõike linnaisade õilsa eesmärgi nimel: lahendada Tallinnas juba aastaid kestnud öörahuprobleem.

Kas ka tegeliult lahendatakse? Kuidas on meil lood „öömajandusega”? Loe alljärgnevat lugu ja saad teada.