2050. aastaks on Eesti rahvastikus ligikaudu 100 000 vanemaealist rohkem kui praegu ja samavõrra vähem on tööealisi. See tähendab, et üha rohkem inimesi vajab abiteenuseid, mida osutada ei ole ühiskonnale enam jõukohane. See on tõdemus, millest lähtudes me peaksime kujundama meie ühist keskkonda – tegema selle kõigile võimalikult ligipääsetavaks, et kõik saaksid iseseisvalt hakkama.