Lõhkise küna ees seistes tuleb paratamatult teha karme otsuseid, kes saab arstiabi. Kas see otsustatakse mingi uue üldreegli alusel, nagu Sutrop ette paneb, või kaalutakse iga üksikjuhtumit eraldi. Ent me jäämegi lõhkise tervishoiuküna ette kaeblema, kui ajame praegu kõik hädad koroona ja vaktsiinivastaste kaela ega tee kohe suurt ja pikka plaani, mille järgi arstiabi kättesaadavust parandada.

Noorte vaimse tervise halvenemine ja lapsi aidata suutvate spetsialistide nappus on aastaid vana teema. Sellest räägiti ammu enne koroonapandeemiat, mille vaigistamiseks rakendatud meetmed suurendasid laste vaimse tervise probleeme hüppeliselt veelgi.

Ärgem unustagem, et Eestis rahuldamata jääva arstiabivajaduse osakaaluks hinnati juba 2018. aastal 16%, Euroopas kõige rohkem.

Rääkides vajadusest piirata haiglates antavat plaanilist arstiabi, sest haiglaravi vajab juba 200 koroonahaiget, tekib küsimus, kas me pole pandeemiale eelnenud aastakümnetel oma tervishoiusüsteemi liiga õhukeseks lihvinud ja tugevusvaruta jätnud. Enne kriisi täideti 3–4% arstide ja õdede ametikohti ületunde tehes. Selge on, et kriisi ajal ei suuda tervishoiutöötajad pikalt veelgi rohkem ületunde teha.

Täielikum koroona vastu vaktsineerimine leevendaks üht suhteliselt kitsast, kuid praegu väga pakilist probleemi. Kõik suuremat tervishoiureformi puudutavad kavad ja ettepanekud on koroona-aastail kahjuks tagaplaanile jäänud. See lükkab muudkui edasi aega, mil probleemid saaksid leeveneda. Laste vaimse tervise spetsialistide defitsiit on üks valusamaid näiteid.