Pealinna on vallutanud Tallinn Music Week

Festivali parim osa on publiku sõnul see, et saab jälle live's kontserti kuulata.

Keeruline on valida, millisele kontserdile minna, sest häid asju toimub samal ajal palju. Kas džäss, rokk, metal või hoopis folk? Kes jaksab kauem üleval olla, siis eeskujulik on ka tantsumussi line-up. Lisaks funk, pop, elektro ja kõik, mis sinna vahele jääb.

Kuna TMW on showcase festival, on tähtis osa muusikute ja muusikatööstuse esindajate suhtlus, konverentsid ja arutelud. Live'd on lühikesed, sest esinejaid on palju. Festival on hea võimalus jälle näha muusikast lugu pidavaid sõpru, keda enne pandeemiat sageli lava ees kohata võis.

Neljapäeval käisin Sveta Baaris vaatamas Dreamkrusheri! esinemist, mis timmis alguses vaikselt hoogu üles ja lõppes korralikku psühhedeelse mölluga. Nende järel lavale astunud leedukate Akli ja Crystal Cloisters olid samuti ülikõvad. Lahe oli vaadata, et Akli kutid oskasid noorusest hoolimata juba väga hästi pilli mängida.

Samal ajal jäi kahjuks nägemata Eesti noorte ja heade rokkarite The Boondocksi live Fotografiskas, kus nad esitlesid oma uut plaati. Pikem tuur on õnneks ees. Korra hüppasin sisse D3-e, uude esinemispaika Sveta vastas ning veendusin, et Lexsoul Dancemachine on endiselt fantastiline.

Eile käisin Kultuurikatlas Bashar Muradi ja Hatari live'l. Nahka riietatud industriaalmuusikud keevitasid ja vigurdasid korralikult ning publik oli vaimustuses. Šokk ja antikapitalism on neil veres. Barad heiskas mäletatavasti Tel Avivis peetud Eurovisioni finaalis Palestiina lipu.

Kõige rohkem ootasin A Place To Bury Strangersi esinemist. New Yorgi noise-rokkarid lammutasid hoolega, loopisid kitarre ja hüppasid lavalt publiku keskele mängima.

Nende kontserdi lõpus kimasin rattaga Von Krahli, aga Kannabinõid oli just lõpetanud. Kuulasin kadedusega sõpru, kelle sõnul ka Juure ja Horror Dance Squadi esinemised olevat olnud vaat et seni parimad.

Õnneks täna festival veel kestab ja head mussi on kõvasti! Kava asub siin.