25 AASTAT PALA BUSSIÕNNETUSEST | Surmasohver teatas: „Ma ei jõua, ei taha, ei mäleta!”

Kaheksa õpilase surmaga lõppenud Pala bussiõnnetust uurinud Lembitu Vaiknemetsal on siiamaani silme ees verine sündmuskoht. Paar lapsevanemat olid aga nõnda šokis, et läksid isegi talle ja ta kolleegile kallale.

Vaiknemets lahkus politseist paarikümne aasta eest. Ta on 70-ndates ja elab koos kaasaga Jõgeval hubases korteris ning tervitab suleseppa ja piltnikku kohvi ja koogiga. „Käisite mälestuskivi juures ka? On plaat hästi säilinud, jah? Selle paigaldasid lapsevanemad oma kuludega ise,” sõnab ta.

Avarii juhtus 1996. aasta 11. oktoobril kitsal metsavahelisel Sõõru-Nõva teel. Sealsamas on kivikamakas, millel oleval plaadil on kirjas: „Meie elamata elu on kusagil olemas”. Nädala hakul oli seal üks küünal, ilmselt tuuakse palju lisa nädalavahetusel ja tuleval esmaspäeval, kui õnnetusest möödub 25 aastat.

Vaiknemets töötas miilitsas ja hiljem taasiseseisvunud Eestis Jõgeva politseijaoskonnas uurijana. „Ma olen oma elu jooksul üle 200 laiba juures pidanud käima. See oli suur ja vastik töö, aga ikkagi – lapsed on kuidagi teistmoodi,” ohkab ta ajaratast tagasi kerides. Tol päeval oli kell just kukkunud ja tööpäev põhimõtteliselt läbi, ent korrapidaja hõikas ta ukse pealt tagasi. „Olin valveuurija, oli kohustus minna.”