Eelmisel kuul lahkus meie hulgast üks Eesti tervishoiukorralduse parimaid eksperte ja asjatundlikumaid kriitikuid prof Raul Allan Kiivet. Oma viimases arvamusloos suunas prof Kiivet valitsust kasutama kõiki meetmeid selleks, et suurendada rahvastikus vaktsineeritute osakaalu.

Seejuures võrdles ta mittevaktsineerimist teiste pahedega, mis meie rahva tervise näitajaid allapoole kisuvad: „Kui vaktsiinid on olemas, on mittevaktsineerimine rumal tegu, aga see pole esmakordne ega ainus rumalus, mida oma tervisega teeme. Suitsetamine, joomine ja ülesöömine on samuti terviseriskid, mis on koormaks nii inimestele endile kui tervishoiule.” (Raul-Allan Kiivet „Koroonaviirus tõendit ei karda”, Postimees 26.8)

Tahaksin siinkohal vara lahkunud professori mõttest kinni haarata ja arutleda, kas solidaarse ravikindlustusega ühiskonnas saab inimese õigusi tema riskikäitumise tõttu piirata.