„Ajas kestnud väärtusega arhitektuuri all on silmas peetud seda, et säilinud on hoone arhitektuurne tervik sellisel kujul, nagu see arhitekti poolt algselt projekteeriti. Tunnustuse väljaandmise üheks eesmärgiks on lisaväärtuse andmine ka nõukogudeaegsele arhitektuurile,“ tähendas Mänd.

Ajas kestnud väärtusega arhitektuuriobjektideks tunnustati:

Riigikogu hoone (1920-1922), Herbert Johanson, Eugen Habermann
Pärnu rannahoone (1938-1939), Olev Siinmaa
Tallinna Tuletõrjemaja (1939), Herbert Johanson
Tallinna Laululava (1960), Alar Kotli, Henno Sepmann
Lillepaviljon (1960) ja Kohvik Tuljak Tallinnas (1964-1966), Valve Pormeister (hooned otsustati käsitleda ühe objektina)
Jäneda põllumajanduskooli õppehoone (1975), Valve Pormeister
Rapla KEKi haldushoone (1977), Toomas Rein
Tehvandi suusaspordibaas Otepääl (1978), Peep Jänes, Tõnu Mellik
Tallinna Linnahall (1980), autorid Raine Karp, Riina Altmäe
Karja tn lillepood (1978-1983, valminud 1983), Vilen Künnapu

Žürii liikme, Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari sõnul on valituks osutunud kümme arhitektuuriteost kõik tuntud ja ühiskondlikult olulised hooned, mis paistavad silma kas uuendusliku tehnoloogilise lahenduse, andeka arhitektuurse vormistuse või suurepärase sise- ning välisruumi ühendamise poolest. „Nad kõik juba kuuluvad Eesti arhitektuuriajaloo kullafondi ning arhitektide liidu algatatud tunnustus ajas kestva arhitektuuri eest ainult kinnitab nende olulisust kogu valdkonna maamärkidena,“ märkis Ojari.

„Žürii lähtus hindamisel eelkõige hoonete arhitektuurest kvaliteedist, hinnates nende seost ümbritseva linnaruumi või maastikuga, unikaalset vormilahendust ning mõjukust oma ajastu arhitektuuri kontekstis. Vähem tuntuid või ajale mitte vastu pidanud objekte seekord hindamisele ei valitud, määravaks sai hoonete kõrgetasemeline arhitektuurne sõnum, mis on terviklikult säilinud ning kõnetab inimesi ka tänapäeval,“ lausus Ojari.

Ajas kestnud väärtusega arhitektuuri tunnustamist pälvivate objektide väljavalimise žürii koosseisu kuulusid arhitekt ja Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor Veljo Kaasik (EAL), Muinsuskaitseameti ehituspärandi nõunik Merle Kinks, kunstiajalooline ja Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu juhatuse liige Krista Kodres, ajas kestnud väärtusega arhitektuuri tunnustamise idee algataja Tiit Nurklik, arhitekt ja EKA arhitektuuriteaduskonna teadur Siim Tuksam ning Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari.

„Praeguse seisuga on tegemist küll ühekordse tunnustamisega, kuid kaaluda võiks jätkuvat tunnustamist, näiteks iga viie aasta tagant. Edaspidiselt võiks tunnustada juba objekte, mille väärtus on vastu pidanud 25-30 aastat,“ lisas Andro Mänd. Seekord võeti vaatluse alla vaid avalik arhitektuur ning jäeti eramud fookusest välja, kuid tulevikus plaanitakse korraldada ka sajandi parimate eramute väljavalimiseks uus konkurss. Tunnustuse pälvinud arhitektuuriteosele kinnitatakse objekti tunnustamist tähistav plaat.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid