JUHTKIRI | Jõudu tööle, president Alar Karis

Täna Eesti presidendi ametisse astuv Alar Karis käis eile Toomkirikus lõikuspüha tänujumalateenistusel, kus ka talle õnnistust paluti. Mäletatavasti oli Karise eelkäija Kersti Kaljulaidi üks esimesi teistmoodi tegemisi see, et ta lükkas tagasi kutse samasugusele tänujumalateenistusele ja hiljem ka jõulujumalateenistusele.

Kas Karise kedagi pahandamast hoiduv hoiak kirikuküsimuses hakkab iseloomustama kogu tema ametiaega? Kirikuasjas püüdis ta ehitada kiriku keset küla – Karis pole ise ühegi usuvooluga seotud ega pea vajalikuks teha jumalateenistust ametliku ametisse vannutamise osaks, aga ta peab kirikut meie kultuuri osaks ja nii-öelda mitteametlikult käis ametisse astumise puhul kirikust läbi ikka. Käredamatele usklikele oli sellest küll vähe, mis tõendab, et päris kõigile pole ühelgi riigijuhil võimalik meelt mööda olla. Ikka leidub keegi, kelle jaoks viinamarjad on hapud või ei taha ta teha vähimaidki kompromisse.

Praegu on Eesti ühiskond seisundis, kus ühendamiskatsed on üldiselt kiiduväärsed. Loodetavasti saadab Karist selles edu ja vähemalt mõned lõhed õnnestub tal koomale tõmmata. Kersti Kaljulaid tõi 2017. aastal käibele toreda väljendi „õmblusteta ühiskond”, ent ei saa öelda, et Eesti inimeste koostöötahe järgmistel aastatel märkimisväärselt tugevnenud oleks. Koroonakriis on ühiskonnas tekitanud hoopis uusi laiu lõhesid. Nii et Karisel ei tohiks olla keeruline leida oma ametiaja suurt eesmärki – ühiskonna rahustamine ja ühendamine.

Karisel ei tohiks oma ametiaja suure eesmärgi leidmine olla keeruline – ühiskonna rahustamine ja ühendamine.

Tänavuse aasta alguses, kui Karis veel ütles, et ta ei sobi presidendiks, rääkis ta intervjuus Tartu Postimehele: „Mida vanemaks saan, seda rohkem mõtlen sellele, kas on mõtet minna sõtta, kas see muudab maailma või tekitab lihtsalt vaenlasi ja tulemus ei vii lõpuks sinna, kuhu tahtsin.”

Kõlab elukogenult, ent see juhtimistarkus võib hõlpsasti sumbuda ka lihtsalt mugavuseks ja laiskuseks. Soovime Karisele, et talle mõneti vastu tema tahtmist kätte tulnud presidendiamet oleks siiski niivõrd motiveeriv, et mugavuspresidenti temast ei saa. Et ta õpiks eelmiste presidentide vigadest ja leiaks juba ametiaja alguses oma tee. Et ta ehitaks üles oma autoriteedi ega kõhkleks sõna sekka ütlemast, kui riigi või poliitika olukord seda nõuab.