„Joondu, valvel. Tervist!” Selliste sõnade saatel algas 13 aasta pikkune teekond, mis täis higi, valu ja pisaraid, aga veel rohkem õnnetunnet, joovastust ja truud sõprust.

Kõik sai alguse sellest, kui nägin Eurospordist iluvõimlemise võistlust ja teatasin emale, et tahan ka seda teha. Nii läkski. Ema viis mu võimlemisklubisse Piruett. Minust sai rühmvõimleja.

Ilmselt ei aimanud minu vanemadki, et kui saadavad lapse paar korda nädalas rõngaga vehkima ja hüppenööriga kargama, muudab see nii tütre elu kui ka terve pere toimimisloogikat. Sellest ei saanud lihtsalt hobi.