Kuidas Eesti teatrielu "elab" hetkel? Viirus räsib, aga loen, et näiteks Ugala soodusmüük püstitas rekordeid... Eesti inimene vist ikka väga armastab teatrit? Iga-aastane teatristatistika muidugi ka läbi aastate tõestab seda...Raske on muidugi ja närvesööv. Eesti teatrite suur töö publiku kasvatamisel ja hoidmisel on saanud koroona ajal tugeva põntsu. Aga tahan uskuda, et teater on nii tugev, et elab ka selle katsumuse üle. Jätkuks vaid kokkuhoidmist ja väheneks kiusu ja kisklemise himu. Aga teatril on empaatiavõime hoidmisel ja kasvatamisel vaieldamatu ja märkimisväärne roll. Teatrisse tuleme mõistma teist inimest mängu vormis. Vaatame neid väljamõeldud tegelasi ja mõistame neid, taipame tegevuse motiive, saame teisest aru. Sest arusaamisest on me ühiskonnas puudu ja kaasatundmise kriis võiks olla selle algujärgus 21. sajandi liignimi… Kuid, et see nõnda ei läheks, sellist ühiskonda aitavad luua nimelt kaunid kunstid. Aga kui meie valitsejad on nii pimedusega löödud, et lähevad kärpima laste huvitegevuse raha, siis tuleb ikka tõsiselt kõverpeeglisse vaadata.