Väljapaistev näitleja Sergei Jurski ütles mulle kord: „Lavastused, kus on palju muusikat, kuhu on kaasatud koreograaf, kus on uhked kostüümid, dekoratsioonid ja grimm, ei paljasta, kas ka näitlejad on head. Ei, näitleja üle otsustate teie, kui teda laval keegi ei abista, kui ta on „riieteta” ja „kaitsetu”.” Ja just sellist lavastust – kus pole sisuliselt mitte mingeid tänapäevaseid eriefekte, kus on panustatud ainult näitleja andele ja kus lavastajat on näitlejates üliharva näha – ma Ugala teatris nägin.
Teatri loominguline juht Tanel Jonas on lavastanud imelise ja hoogsalt maailma vallutava prantsuse näitekirjaniku Florian Zelleri näidendi „Ema”, jättes kõrvale kõik selles peituvad ahvatlused: provokatiivsuse, tsirkuse, meeletuse nihked hullumeelsuse ja irreaalsuse suunas.