Kuulun nende hulka, kes eelistavad restoranis tellida pooltoorest veiseliha (rare – pealt kergelt pruunistatud, seest toores (punane) ja sisetemperatuur veidi üle +50 °C). Mis parata, üsna sageli saan selle liha kätte poolküpsena (medium – pealt pruunistatud, seest pooltoores (roosakas), sisetemperatuuriga üle 60 °C). Aga nii mõneltki lauakaaslaselt arvan olevat kuulnud kaastundlikku etteheidet, et kuidas küll saab ühiskonnas taluda midagi, mis pole veel päris küps. (Well done liha on teadupärast pealt pruunistatud, seest läbinisti küps ja sisetemperatuuriga vähemalt 72 °C.)Restoranipidajale tülikas, kuid hullupööra isikuvabadusi tagav peaks olema see, kui klient palub kelneril tellitud veripunase pooltoore prae visuaalse vaatluse põhjal siiski ümber kujundada poolküpseks ja/või poolküpse päris küpseks. Kui oled lõpuks selle päris surnud ehk täiesti küpse mateeria kätte saanud, siis on täiesti mõttetu tagantjärele laudkonnas või ka meedia vahendusel avaramalt arutleda, et ehk vähemalt selles konkreetses olukorras oleksid need varasemad variandid siiski olnud maitsvamad (tõesemad). Ise tahtsid. Söö ära, ole vait ja katsu teinekord targem olla.Muidugi oli eelnev kulinaarsuseni lihtsustatud jutt pandud kirja vaid kiirpilgulise netisurfaja kättesaamiseks. Vaatame, kaua ta suudab edasi lugeda, kui liigun veiseliha juurest sujuvalt kohtuotsuste juurde. Võimuringkondades (esmane idee tutvustus meedias justiitsministrilt ja järgnenud heakskiit riigikohtu esimehelt) kavandatava uuendusena ka jõustumata kohtuotsuste – üldiselt siis maakohtute ja ringkonnakohtute otsuste – avaldamine näib samuti lähtuvat eelkirjeldatud grillimisloogikast.