KOLUMN | Kaire Uusen: pandeemia näitab, et oleme rumalamad, kui arvasime

Otsides halval ajal head: vähemalt on koroonapinged või valimistülid ehtsad – inimesed on veel inimesed!

Koroonapandeemia tõi ilmselt paljudele ehmatava arusaama, et inimesed ei olegi nii targad, kui varem arvati. Hoolimata hariduses saadud tipptulemustest kahtleme endiselt, kas maakerasid on üks või kaks (nagu küsis kord Joosep Toots), on planeet ümmargune või lame, kas kuulata naabrinaist või teadlast ning kas loodusseadused pole hoopis vaenlase väljamõeldis.

Kindel on, et õnn ja õnnetus ei saa maailmast otsa, aga need ei näita tegelikku olukorda. Mingit õnnevälgatust on võimalik kogeda igasuguse riigikorra ajal, prügist pungil ookeani ääres, näljasena toidupala leides või elamiskõlbmatu piirkonna viimse rohututi kõrval seistes. Meenub üks 1960. aastate dokumentaalfilm, mis tundus selles ajas ebareaalne – Artur Rinne tegi nõukogudevastast nalja ja tunnistamas, et koges paari õnnehetke ka Põhja-Venemaa vangilaagris. Ja kes poleks kuulnud nüüdisaja reisikirjades korduma hakanud lauset: inimestel pole seal midagi, aga nad tunduvad õnnelikud.

On võimalik, et mõlemad – nii need, kes praeguse olukorra pärast muretsevad, kui ka teised, kes võitlevad korraga paljude asjade vastu –, leiavad tulevikus, et praegune aeg oli kuldaeg. Miks?