PÄEVA TEEMA | Ronald Viin: põdesin koroona läbi nii raskelt, et ühel hetkel kartsin kõige hullemat

Olen 33-aastane sportlike eluviisidega inimene. Ma ei pidanud COVID-it raskemaks gripist, kuniks olin ise selili. Haiguse kõrghetkel kuumenes mu keha üle ja kattus punaste kupaldega, nägu ja keel paistetasid üles, sama hakkas toimuma hingamisteedega. Olukord oli hull.

Olen hoidunud COVID-i ja vaktsineerimise teemadel sõna võtmast, sest temaatika aktiveerib kõige häälekamalt haiguse eitajaid ning vaktsineerimise vastaseid. Reeglina nad pealkirjast kaugemale lugeda ei jõua. Küll räägivad nad häälekalt kommentaariumites, toetudes vandenõuteooriate ja libaarstide poolt levitatavale propagandale.

Nüüd, kus Delfi on õigustatult otsustanud oma kommentaariumid sulgeda, loodan, et artikli lugejad jõuavad ka sisuni. Loodan, et minu panus kaine mõistuse korralekutsumiseks saab kasvõi vähese, kuid olulise lugejaskonnani viidud.

Kevad 2020

Kui koroonapuhang maailmas võimust võttis, olin samuti skeptiline COVID-i tõsiduse suhtes, ma ei pidanud seda kuidagi erinevaks gripist. Mõttemaailm hakkas muutuma, kui sattusin kuulma lugusid tutvusringkondadest täiesti prognoosimatu haiguskuluga eripärasuste kohta.

Kahjuks olid vaktsiinid sel hetkel veel kaugel ja ühiskonnana ei jäänud meil üle muud, kui vältida sotsiaalseid kontakte ja kohaneda isolatsiooniga. Möödus aasta. Selle aasta märtsis haigestusin ise koroonasse.

Olen 33-aastane sportlike eluviisidega inimene ja COVID niitis mind jalust. Nädal aega agooniat vahelduvate kõrgete palavikulainete ja erinevate sümptomite kaootilise vaheldumisega kulmineerus kiirabi visiidiga. Mul pole ühtegi allergiat, kuid ühel heal õhtul tekkis täiesti tavalisest köharavimist, mida olin tarvitanud terve haigusperioodi vältel, allergiline reaktsioon. Mu keha kuumenes üle ja kattus punaste kupaldega, nägu ja keel paistetasid üles, sama hakkas toimuma hingamisteedega.
Olukord oli šokeeriv. Mõte kõige hullemast võttis võimust.

Elukaaslane, kes kiirabi kutsus, oli sedavõrd paanikas, et ei suutnud 112 numbrit valida. Õnneks jõudis kiirabi märkimisväärse kiirusega, pani mind tilguti alla, manustas hingamisaparaadist adrenaliini ning süstis vajalikud ained vereringesse. Olukord stabiliseerus.

Kiirabiarstide soovitusest hoolimata mind haiglasse viia otsustasin, et ei hõiva palatikohta. Kindlasti olnuks minust oluliselt raskemas olukorras kodanikke, kes – olgu COVID-i või muu tõsise haiguse tõttu – elu ja suma piiril võitlust peab.

COVID-i järelmõjusid tundsin kuid: energiat ja kopsumahtu ei olnud, ainus mõte, mis nüüd valdas – rohkem ma seda haigust kogeda ei taha! Kaks kuud pärast põdemist lasin teha esimese Pfizeri vaktsiinisüsti. Kõrvalnähtusid ei olnud. Erinevalt paljudest teistest ei valutanud mul isegi vasaku käe süstitud piirkond.

Kuna mul märgiti kogemata vaktsineerimispassile üks doos kahest (oleks pidanud olema üks doos ühest, nagu mu elukaaslanegi sai, sest olin haiguse läbi põdenud), siis lõppes mu vaktsineerimispassi kehtivus septembris. Hetkegi kaalumata läksin ja lasin teha teisegi sama firma süsti ning ennäe imet – kõrvalnähtusid taaskord ei kaasnenud ja ka süsti saanud piirkond ei valutanud.

Seega olen COVID-i läbi põdenud ja saanud kaks vaktsiini ning seda kõike seitsme kuu jooksul. Miks ma oma kogemusest räägin? Olen teinud kõik endast oleneva, et Eesti elu saaks minna tavapärases rütmis edasi ja soovin, et seda teeks ka teised, et Eesti elu saaks normaalses rütmis edasi minna.

Terve mu perekond on vaktsineeritud, alustades vanematest ja lõpetades üle 80-aastaste vanavanematega. Ka nemad said ajendi vaktsineerimiseks suuresti isiklikust kogemusest. Nimelt suri mu täiesti elujõuline ja reibas vanaonu edasilükatud plaanilise ravi tõttu. Tegemist oleks olnud lihtsa südamesimulaatori paigalduse protseduuriga, aga puupüsti hõivatud haiglad ei olnud võimelised koroonapatsientide kõrvalt teda ravima. See on täpselt see olukord, mille suunas ka praegu 100 km/h kiirusega suundume. Ja see toob meid vaktsineerimise vajalikkuse juurde.

Vandenõude haardes

Mul on kurb vaadata, kuidas vandenõuteooriad tirivad endi rüppe järjest suuremaid masse Eesti elanikkonnast. See on koht, kus tekib teatud hulk eestvedajaid, nimesid, kelle suunas saab otseselt näpuga näidata.

Näiteks Varro Vooglaid, arvestatav osa EKRE poliitikutest ja mõningate eraldiseisvate MTÜ-de esimehed seisavad õhukese piiri lävel, et vaktsineerimata surnute lähedased neile tahtmatu tapmise paragrahvi alusel tsiviilhagisid esitama hakkaks.
Veel suurem küsimus on mul meie õiguskaitseorganitele – miks ei piirata selliste laiu masse valeinformatsiooniga mürgitavate isikute ja organisatsioonide tegevusi?

Viimased kaks aastat on meil olnud globaalne eriolukord, millest on võimalik ühiskonnal võitu saada ainult üheskoos ning destruktiivsed jõud ei ole enam defineeritavad sõnavabaduse õiguse kontekstis, vaid julgeolekuriskina. Julgeolekurisk inimeste tervisele, julgeolekurisk riigi suveräänsusele, julgeolekurisk inimeste sissetulekutele ning julgeolekuoht riiklikkusele ja ligimesehoolivusele.

Me peame ühiskonnana, kuid veel rohkem individuaalsel tasandil hakkama esitama küsimusi nagu “miks?” ja “kelle huvides?”. Pimestunult oleme jagunenud kaheks. Ühel pool on need, kes usaldavad teadust, arste ja kogemusi. Teisel pool on need, kes usuvad Facebooki gruppides levitatavaid põrandaaluseid veebilehekülgi ja jutte, kuidas valitsus, meedia, arstid ja teadlased on kõik globalistide kinni makstud propagandistid, kes tahavad tahtlikult mürgitada oma inimesi.

Tutvusin ennem selle artikli kirjutamist paari video ja “infoallikaga”, kus räägitakse vaktsiinide ohtlikkusest ja nende mRNA tagajärjel tekkinud tüsistustest. Uurides edasi mõningaid esinejaid ja nimesid, selgus, et eranditult kõik esitatud “faktid” on valetõed. Neid on analüüsinud ka www.factcheck.org ning paljastanud/ümber lükanud.

Ehedaks näiteks on USA vabariiklasest arst Dr Ryan Cole, kes räägib “teadusest”, kuidas mRNA vaktsiinid lõhuvad inimese immuunsüsteemi ning tekitavad kantserogeenseid protsesse ehk tekitavad vähki. Mõlema väite puhul viitab COVIDi-eelsetele tehtud mRNA uuringutele, kus mitte midagi taolist ei väideta. Pigem vastupidi – selleks pole kümneraastase katsetamisperioodi vältel ühtegi teaduslikku alust ega tõendit. Ja ometigi ringleb härra Cole’i video Eestis vaktsineerimisvastaste seas ringi nagu kulutuli, millest selgelt kinni hakatakse ja valeinformatsioonina levitatakse.

Vaktsineerimine on turvavöö

Inimesed vaktsineerivad ennast igal aastal loetlematute asjade vastu. Vaktsiinide toel saadi ühiskonnas lahti kunagi miljoneid tapnud leetritest, lastehalvatusest ja teistest haigustest. Gripivaktsiini oleme võtnud lõbusalt vastu paarkümmend aastat, mina isiklikult teen iga kahe aasta tagant täiendava puugivaktsiini, sest ma ei soovi oma elu veeta ratastoolis mingi väikse putuka pärast.

Kujutan ette, et väga paljud COVID-i vaktsiinivastased on eelloetletud haiguse vastu samuti vaktsineeritud. Otseloomulikult ei saa me siin maailmas milleski lõpuni kindlad olla ja seetõttu peamegi usaldama teisi enda ümber, kes teavad meist ühe või teise valdkonna kohta rohkem, kes on spetsialistid ja oskavad anda parimaid hinnanguid.

Mulle meeldis tuttava Timo Dieneri toodud paralleel, et vaktsineerimine on nagu turvavöö kandmine autos – see ei garanteeri, et sa autoõnnetusse sattudes haiget ei saa, aga vähendab oluliselt riski autoõnnetuses surma saada.

Küsimuste “miks?” ja “kelle huvides?” kutsuksin üles kõiki vaktsiinivastaseid põhjalikult uurima vaktsiinivastasusele toetuvate teooriate tagamaid. Tehke oma due diligence ning te avastate, et iga sõnumi taga on agenda ja ambitsioon – peamiselt poliitilised eesmärgid, mis põhinevad divide and conquer (jaga ja valitse) põhimõttel.

Me oleme pandud olukorda, kus sõdime oma kaaskodaniku vastu, omades tegelikult kaaskodanikuga sama eesmärki – seljatada suletud ühiskond, heita kõrvale maskid, naasta tavapärase elu juurde, hoida terviseteenused kõigile avatud ning laulda ühislaulupeol selg selja kõrval sõbralikult ja koos teise eestimaalasega.

Mäletan hästi, kuidas EKRE liikmed nagu Henn Põlluaas valitsuses oleku ajal osalesid HOIA reklaamides ja kutsusid inimesi järgima viiruselevikut piiravaid meetmeid. Kuidas on võimalik, et ühe erakonna põhimõtteline seisukoht muutub praktiliselt päeva pealt, kui nad satuvad opositsiooni?

Kõik eestimaalased ja EKRE valijad peaksid seda anomaaliat enese jaoks analüüsima, sest tegemist ei ole Eesti elu edendamisega, vaid sihikindla poliitilise vastandumisega eesmärgiga lõhestada ühiskonda ja koguda valijaid. Kõik eestimaalased peaksid aru saama, et antud olukord ei ole poliitiline ja ei tohiks lähtuda poliitilistest huvidest – me räägime millestki suuremast, me räägime Eesti tulevikust.

Ja siinkohal peaksid kõik ausad poliitilised jõud ajama ühisjoont nagu naaberriigis Soomes, kus Põlissoomlaste erakond ajab ka opositsioonis olles koroonavõitluses koalitsiooniga ühtset asja. Õpime naabritelt, nagu me seda 90-ndate algusest saadik teinud oleme.

Lõpetuseks

Sooviksin teema kokku võtta lihtsa üleskutsega. Kui teil ei ole arsti poolt vastupidist soovitust, siis minge vaktsineerima. Ja mitte seepärast, et keegi teid selleks sunnib või et valitsus muudab teie elu vastasel juhul talumatuks, vaid põhjusel, et olla toeks oma kaasmaalastele, kes tunnevad uhkust selle sama sini-must-valge lipu üle. Vähendame haiglate koormust, et plaanilist ja eluliselt vajalikku ravi vajavad inimesed saaksid vajaminevat abi ja minu vanaonu surm ei olnud asjata.

Et meie õed ja arstid ei töötaks ennast surnuks, et inimeste töökohad säiliksid ja nad saaksid ülal hoida oma peresid, et meie noor generatsioon ei jätkaks kasvavate suitsiidide trendijoont ja et me kõik, eestlased, ühiselt saaksime üle kammitsevast polariseeritusest.

Et me kõik saaksime koos seista oma lipu, oma riigi, oma rahvuse eest! Ja kui me suremegi vaktsiinide tagajärjel, siis sureme koos nagu üks rahvus – üks kõigi ja kõik ühe eest! Kõikide vaktsiinivastaste lohutuseks võiks olla see, et valitsusliikmed olid esimesed vaktsineerijate seas, seega neist elate kindlasti kauem.