See, et president taolise avalduse tegi, kinnitab et praegu on kaalul midagi suuremat kui see, kas kellelegi me praeguse valitsuse koosseis meeldib või mitte. Kaalul on see, kuidas meie riik ja ühiskond kriisis hakkama saab ja kõige raskematest olukordadest välja tuleb.

Käes on aeg riigimehelikkuseks ja me ootame seda hetkel kõigilt, keda oleme meie riiki juhtima ja rahvast esindama valinud. Isegi kui meile kõik riigi tasandil tehtud valikud ei meeldi, on need siiski käegakatsutav konkreetne valikute pakett, mis suudab loodetavasti haiglasüsteemi umbejooksmist ennetada, kui tegutseme ühiselt.

Just sellistest avaldustest on ka viimastel päevadel tugev puudus olnud. Valitsus jõudis küll lõpuks otsusteni, kuid keskendus neist rääkides esmalt rakenduslikule ja suur pilt jäi tagaplaanile.

Mõistame, et koroonakriisis on emotsioonid kõrgel ja raske lepitust leida. Piirangud ei meeldi ju kellelegi. Siiski sõnastas president võimaliku laiapindse ühisosa alused: eelkõige peame seisma selle eest, et meie riik ehk konkreetsemalt haiglavõrk ei muutuks teovõimetuks. Sellest ei võida keegi (peale Eesti vaenlaste).

Samas ei surunud president meile midagi konkreetset peale. Ta palus, et igaüks meist teeks midagi eelkirjeldatud suure eesmärgi nimel. Midagi, mis on konkreetsele inimesele meele või võimete järgi.

„Kas see on vaktsineerimine, kodutööle jäämine, distantsi hoidmine kaaskodanikega, loobumine perepeost, maski kandmine või mõni muu mõistlik moodus, aga me peame kõik praegu midagi ette võtma,“ kõneles president.

Võta sinagi hetk ja mõtle, mida saad personaalselt teha, et meie arste, õdesid ja hooldajaid nüüd ja kohe aidata.

Katsugem viia presidendi sõnum ka oma tuttavate ja sugulasteni. Võib-olla pole nad siiani riiki kuulanud. Võib olla ei usalda, vahest on neil isiklik hirm. Aga teid äkki kuulavad. Iga okas loeb.

Vajame praegu taolist riigimehelikkust rohkemgi kui vaid riigipealt. Alustades sellest, et lisaks presidendile koonduksid sarnase sõnumi taha peaminister ja riigikogu esimees. Mäletame eelmisest sügisest algatust, kus Henn Põlluaas, Jüri Ratas ja Kersti Kaljulaid midagi sarnast tegid.

Kindlasti aitaks ka kõikide suuremate erakondade juhtide ühispöördumine. Alar Karise presidendiks valimise aegu nägime, et selline ühisosa on võimalik.

Ehk on isegi EKRE valmis ühinema presidendi üleskutsega – aidata arste, õdesid ja hooldajaid, et nemad jõuaksid meid aidata? Et haiglad peaksid koormusele vastu. (Või vähemalt mitte töötama sellele vastu.)

Säilitagem selle kõige juures ühtlasi kaine mõistus ja ärgem laskem emotsioonidel võimust võtta.