FOTOD | Tallinna Raekojas anti üle Kristjan Raua nimelised preemiad
Kristjan Raua nimeline aastapreemia on vanim kunstipreemia Eestis – preemiat annavad alates 1973. aastast ühiselt välja Eesti Kunstnike Liit ja Tallinna Linnavalitsus. Kristjan Raua preemia omistatakse eelmise aasta jooksul valminud või esmakordselt avalikustatud loomingu, kunstiprojekti või -sündmuse eest kunstnikule, kunstiteadlasele või loomingulisele rühmale; erandina võidakse preemia määrata ka varem valminud teoste või elutöö eest.
2021. aastal esitati Eesti Kunstnike Liidu volikogu liikmete, Eesti kunstiinstitutsioonide ja kultuuriväljaannete poolt nominentideks 22 kunstnikku ja kunstiteadlast: Inga Heamägi, Kristi Kongi, Lauri Koppel, Elo Liiv, Tamara Luuk, Rein Maantoa, Terje Ojaver, Sirje Petersen, Jaan Pärn, Tiit Pääsuke, Rein Raamat, Toomas Rein, Jane Remm, Mari Roosvalt, August Sai, Jevgeni Zolotko, Elnara Taidre, Andres Tali, Kadri Toom, Kelli Valk, Kristina Õllek, Marje Üksine.
Vastavalt preemia statuudile omistatakse Kunstnike Liidu volikogu liikmetest ja Tallinna linna esindajast koosneva žürii otsusel 2021. aasta Kristjan Raua nimelised preemiad:
Elo Liiv ‒ aktiivse loomingulise tegevuse eest 2020. aastal ja valguskunsti distsipliini arendamise eest.
Skulptuuriõpingutega alustas Elo Liiv aastatel 1983–1991 Kalju Reiteli skulptuuristuudios.
Peale Pelgulinna Gümnaasiumi lõpetamist asus Elo Liiv õppima Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonda (1990–1995). Aastatel 2005–2010 töötas Liiv Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna dotsendina, kus lisaks vormiõpetusega seotud ainetele pani aluse valguskunsti kursustele. Aastatel 2012–2015 töötas Liiv Nukufilmi Lastestuudio juhatajana, aastatel 2017–2020 Tallinna Kommunaalameti inseneriosakonna valgustusspetsialistina. Alates 2020. aastast töötab Liiv vabakutselise kunstnikuna. Liiv on alates 2013. aastast olnud seotud valgusfestivalide korraldamisega Eestis – ta on olnud 2013. aasta Tallinna Valgusbiennaali ja 2015. ja 2016. aastal Tallinna Talvefestivali üks peakorraldajatest ning Tartu Valguse ehk TAVA peakorraldaja. Ta on Eesti Valgustusdisainerite Assotsiatsiooni EVDA asutajaliige.
Liiv kuulub 1995. aastast Eesti Kunstnike Liitu ja Kujurite ühendusse. Lisaks on ta Antropoloogia Ühenduse, Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi ja Seto Kolledži Ühingu liige, MTÜ Valgusklubi, Leisi Valla Rahvakultuuri Seltsi ning Maausuliste Saarepealse Koja juhatuse liige. Koos Aleksander Heintaluga on ta loonud Eesti Rahvuskultuuri Fondi „Aleksander Heintalu ja Elo Liivi nimelise allfondi“ eesmärgiga edendada põlisusundiga seotud rahvakultuuri.
Jaan Pärn ‒ aktiivse loomingulise tegevuse eest 2020. aastal ning pikaajalise ehtekunsti valdkonna arendamise eest.
Ehtekunstnik Jaan Pärn lõpetas 1976. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuri erialal insener-arhitektina. 1978. aastal asus ERKI-sse õppima metallehistööd ja lõpetas 1982. aastal. Töötanud 1976–1977 Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses arhitektina, 1977–1979 Vabaõhumuuseumis asedirektorina ning 1979–1989 Filmilaenutuse ja Reklaami Valitsuses kunstilise toimetajana, seejärel olnud vabakutseline kunstnik. Aastal 1993 rajas Pärn Vene tänavale Meistrite Hoovi, kus tegutsevad käsitöömeistrid- ja müüjad.
Jaan Pärn on üks nimekamaid Eesti ehtekunstnikke, kelle looming on äratanud tähelepanu nii kodu- kui ka välismaal, muuhulgas pälvis ta 2000. aastal hõbemedali XI Benevenuto Cellini nimelisel rahvusvahelisel ehtekonkursil. Kaelaehete, prosside, kõrvarõngaste ja sõrmuste valmistamiseks kasutab kunstnik kulda, hõbedat, poolvääriskive ja kalliskive. Teiseks esiletõusvaks suunaks on ehted, kus kunstnik kasutab filigraantehnikat, muutes ehted väikesteks väärtuslikeks arhitektoonideks.
Tiit Pääsuke – näituste „Nostalgiata” Tartu Kunstimuuseumis ja „Härjad rukkis ja muud“ Rüki galeriis eest.
Tiit Pääsuke õppis aastatel 1957–1962 Tartu kunstikoolis ning aastatel 1962–1963 ja 1966–1971 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Aastatel 1970–2006 töötas Pääsuke Eesti Kunstiakadeemias maalimise- ja joonistamise õppejõuna, 1992–1994 Soomes Rovaniemi Kunstikooli ja Lapi Ülikooli õppejõuna ning aastatel 2004–2005 Tartu Ülikooli vabade kunstide külalisprofessorina. Alates 2006. aastast on Tiit Pääsuke Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor. Näitusetegevuses osaleb Pääsuke alates 1968. aastast, aastate jooksul on tal olnud lisaks rohketele rühmanäitustel osalemisele enam kui nelikümmend isiknäitust. Alates 2006. aastat on Pääsuke vabakutseline kunstnik ning Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Maalikunstnike Liidu ja viskiklubi UBC liige.
Retrospektiivne väljapanek näitusel „Nostalgiata” Tartu Kunstimuuseumis koondas Pääsukese viimaste kümnendite ja uusimat maaliloomingut. Eesti kaasaegse maalikunsti juhtfiguuri Tiit Pääsukese loomingus on peen intellektuaalsus ning ajatu ja kaasaegse kooslus ühendatud virtuoosse tehnilise meisterlikkusega.
Rein Raamat ‒ joonisfilmi eduloo käimalükkamise eest stuudios Tallinnfilm 1971. aastal ning kunstnike portreefilmide tegemise eest alates 1990. aastatest.
Filmirežissöör, kunstnik, stsenarist ja joonisfilmiarendaja Rein Raamat lõpetas 1957. aastal maalija-portretistina Eesti Riikliku Kunstiinstituudi. Pärast seda töötas ta kuni 1971. aastani Tallinnfilmis mängufilmide kunstnik-lavastajana. 1971. aastal asutas Raamat Tallinnfilmi juurde joonisfilmistuudio, oli selle juht ja lavastaja. 1972. aastal valmis tema esimene joonisfilm „Veekandja“. Aasta hiljem jõudis kinodesse „Lend“, kus oli ühendatud maal ja multifilmikunst. Rein Raamat rajas filmistuudio Stuudio B 1989. aastal ja Raamat-Film 1994. aastal.
Rein Raamat on lavastanud 16 animafilmi, teinud kunstnikuna 12 mängufilmi ja on enam kui 20 dokumentaalfilmi autor. Tema filmipärand on rikas ja omanäoline, Raamatu joonisfilmid on sügavalt metafoorsed ja eesti folkloorist tõukuvad, ning püüavad pilku piinlikult täpse joonistuslaadi, filosoofiliste teemade ja huumori puudumisega. Maalikunstnikuna on Rein Raamat viljelenud pastelli, milles loonud peamiselt tundelise värvikäsitlusega psühholoogilisi portreid.
Kristjan Raua looming on üks neist eesti kultuuri algallikatest, mille mõju on jõudnud meieni läbi erinevate põlvkondade ja riigikordade, ületades erinevaid maitse-eelistusi ja mõtteviise. Kristjan Raua arhetüüpne roll rahvusliku kunstikultuuri suurkujuna on aastatega üksnes kasvanud – nii on temanimelise preemia iseloom ja tähendus tahes-tahtmata põimitud kunstniku enese eluloo ning loomingulise pärandiga ning selles kõnetavad meid töökus, meelekindlus ja heroiline jõulisus – looja enese kordumatu käekiri ja tema poolt kujutatud Kalevipoja iseloomus avalduvad jooned.
Preemia laureaatide hulgast leiab muljetavaldava nimekirja eesti kunstnikke ja kunstiteadlasi, kelle tegevus ja looming on pälvinud kunstimaailma tunnustuse ning on Eesti kunsti oluliseks osaks sarnaselt Raua enda pärandile.
