Helilooja Sven Grünbergi (64) teab igaüks isegi siis, kui ta seda ise ei tea. Ligemale 150 filmi muusika autori loominguga on igaüks tuttav juba kas või selle pärast, et on kinos käinud. Grünbergi plaatide lummusesse langemiseks sobib iga vanus. Mida vanemalt see juhtub, seda suurem võib olla imestus, et sääraste helide looja elab siinsamas, pisikeses Eestis.

Ei saa valida, mille järgi sind mäletatakse, õpetate oma õpilastele. Paljudel hakkab teie nime kuuldes kohe silme ees jooksma „Hukkunud Alpinisti hotelli” ballistseen Tiit Härmiga. Olite 21-aastane, kui kirjutasite selle muusika. Missuguse pilguga te seda filmi praegu vaatate?
Meenuvad pöörased seiklused, millel on lisaväärtusena sügavalt filosoofiline väli. Minult on sageli küsitud, missugusena mäletan režissöör Grigori Kromanovi, sest inimesi, kes on temaga kokku puutunud, jääb aina vähemaks.

Teie jaoks on asjaolud hoolimata sellest, et elasime kõik vanglas, olnud pigem soodsad? Saite näiteks Moskvas salvestamas käia.
Oh ei. Sel ajal polnud ju pille, ja kui oligi, siis maksid need korraliku maja hinna. Minul raha polnud ja neid osta ma ei saanud. Moskvas sain küll salvestada, aga sellele tuli ikka kõvasti peale maksta. „Alpinisti” esilinastusele Moskvas sõitsin trolliga, kino ees nägin esimest korda elus Rolls-Royce’i ja muid superautosid.
Aga budismi kohaselt on võimalik sündida kuude eri maailma. Inimeseks sündimist peetakse kõige paremaks variandiks, isegi paremaks kui jumalana sündimist. Jumal elab küll meie mõttes kaua ja loob maailmu, ent ükskord tuleb ka tema lõpp, sest midagi jäävat ei ole. Inimese elu on aga piisavalt kerge ja piisavalt raske selleks, et mõista, kes me oleme.