ARVUSTUS | Kas elus muutudes riskida või lihtsalt rippuda?

Elina Masingu lavastus “Fairy Tale Arch” küsib, mis tundub võimalik ja võimatu eakohases kontekstis. Esile tuleb etenduskunstniku oskus pookida lavastusse intrigeerivaid elemente, kuid valikute mitmekesisuse tõttu jäävad nad osati teineteise varju.

Eero Epner kirjutas 15. oktoobri Sirbis tabavalt uue teatri noortest naistest. Nende etenduskunstnike looming pakatab energiast, mis ei jää kinni turvalistesse valikutesse. Kui laval on noor naine, võib olla kindel, et vaataja pannakse proovile. Samas võib nende loomingu jälgimiseks puududa vahendeid, mis selgitaks mõistmatu või sürreaalsena tunduvate valikute tausta.
Etenduskunstniku Elina Masingu puhul saab sama tõdeda. Kindlasti pulbitseb ta uuest energiast ja näitab keskmist sõrme vagurlikkusele ning tuttavlikele ühiskondlikele rollidele (sooline, hierarhiline vms). Ka tema lavastuses “Fairy Tale Archis” keerleb küsimus eelkõige sobilikkuse ja sobimatuse üle eakohases või -kohatus kontekstis, kus kerkib küsimus, kuivõrd oleme valmis erinevaid hääli, ka neid kõige hääletumaid kuulama.
Etenduse algus loob aluse paljutõotavale teekonnale. Hämara ruumi seintel paiknevad värvilised olluslikud tükid, mõni moodustab justkui fallose. Laest ripuvad alla köied, millest üks on silmusesse seotud.