NÄDALA NÄGU | Ivan Orav: Anneli pandi ministriks
(17)
Et Pätsi ajal oleks midagi sellist juhtunud nagu nüüd Anneli Otiga! Võimatu! Et meelitatakse ilmsüüta maanaine linna ministriks ja siis kaotatakse ära! Sellist asja ei olnud.
Alustame kasvõi sellest, et Päts oli naisterahvaste vastu väga aupaklik. Ei tulnud kõne allagi, et tema oleks mõne lüpsinaise või karjatüdruku kõlvatule teele ahvatlenud. Kui ta juhtuski mõnesse tallu öömajale jääma, siis mängis ta pigem koeraga, tegi lambatallele pai ja pakkus vanale märale suhkrut.
Võimatu on ette kujutada, et Päts oleks sättinud end peretütre või teenijapiiga sängi servale ja hakanud ajama sellist juttu: „Kuule, kaunitar, mis oleks, kui võtaksime joogid autosse ja kimaksime koos Tallinna? Ma võin su kultuuriministriks panna... Sa ei tea, mis asi on kultuuriminister? No eks sa siis saad aru, kui ma panema hakkan... Ära karda, see pole üldse valus... Kultuuriminister olla on väga hea... Noh, kiisumiisu, kas läheb sõiduks?”
Selline lodevus oleks olnud Pätsi päevil ennekuulmatu. Äärmisel juhul oleks Päts enesega kaasa võtnud mõne nõelumist vajava soki. Siis oleks selle Kadriorus ära parandanud ja saatnud oma adjutandiga omanikule tagasi, ja mitte niisama, vaid meega täidetult – et talulapsed saaksid maiustada.
Ega tol ajal poleks ka maal lubatud ausat tüdrukut sedasi ära narrida. Vallavanemad ja taluperemehed hoidsid oma naisperel hoolsalt silma peal: kui mõni ullike olekski hakanud, pamp käes, linna poole astuma, et seal ministriks saada, siis oleks temaga toimitud nii, nagu toimiti Juhan Liiviga, kes muudkui Poolamaale kuningaks kippus. Võeti õrnalt-õrnalt kuklakarvadest kinni ja talutati koju tagasi.
Kultuuriinimesed otsivad teda küll taga, hüüavad: „Minister, uu! Minister, uu!”. Aga eks ta ole juba ära hirmutatud ka ega vasta.
Kõik see muutus tiblade ajal, siis kuulutas ju lausa Lenin ise, et iga köögitüdruk võib hakata nüüd riiki valitsema. Ja tagajärjed ei lasknud end kaua oodata: pärast punaste võimule tulekut oli terve Tallinn täis ähmis neiukesi, kes luusisid mööda tänavaid ja pärisid möödujate käest:„Vabandage, seltsimees, mind kutsuti Tallinnasse rahvakomissariks, ega te ei tea, kuhupoole ma peaksin minema? Olen endine tibutalitaja, esimest korda suures linnas, silmad võtab kirjuks!” Või siis: „Andke andeks, seltsimees, tulen otse marjult, näete, korvgi veel käes. Mind on määratud hüdroelektrijaama direktoriks. Kas te oskate öelda, kuhu suunda see jääb?”
Aga kui hakkasid uurima, kes määras ja kes kutsus, siis selgus, et ega need ära narritud preilikesed ise ka täpselt ei teadnud. Ikka oli olnud nii, et mõni kõrge kommunist sõitis läbi metsa, nägi ilusat maatüdrukut, kutsus ta algul oma autosse, siis juba lausa parteisse ja enne kui päike loojus, oligi ausast neiust saanud minister või lausa esimees. Terve Eesti NSV oli selliseid vaesekesi täis.
Et nüüd Eesti vabariigis ka säärast patuelu elatakse, see teeb mu väga kurvaks. Tuuakse kergeusklik inimene linna, siis lastakse tal kaotsi minna... Kultuuriinimesed otsivad teda küll taga, hüüavad: „Minister, uu! Minister, uu!” Aga eks ta ole juba ära hirmutatud ka ega vasta. Ja praegu läheb juba varakult pimedaks...Vaktsineerimata on ta ju veel kah, kindlasti praeguseks kirpe ja paelusse täis... Kole.
Tütarlapsed, olge ettevaatlikud, kui näete Jüri Ratast autoga mööda sõitmas! Kuulake vana mehe nõuannet, ärge laske tal ennast ministriks panna, kui ei taha jagada Anneli Oti kurba saatust!
