Lavastus on eelkõige veider ja natuke vulgaarne ning peast käib läbi mõte, et isegi kui ei teaks, et tegemist on Soome autorite ja looga, siis saaks sellest väga kergesti ka tegelaste suhtumise ja loo arenemise järgi aru. Kõikvõimalikud roppused mis mängleva kergusega näitlejate dialoogide sees ringlevad ja pisut lõtv olek on tuttavlik, justkui oleks see kõik, mida siin Eestis soomlastest teame ja mõistame.
Naabri üle on alati lihtne nalja teha ja seda naudib ka publik väga hea meelega. Lavastuses kõlavad naljad ei pruugi olla uskumatult naljakad või uudsed, kuid juba loo kaootilisus ja hullumeelsus panevad publiku itsitama ja mõtlema, kuhu nad ometi sattunud on. Kui lavale ilmub Andrus Vaariku, Sepo Seemani, Kadri Rämmeldi ja Priit Loogi koosseisus ansambel kes esitab lapseliku laulu rongisõidust, ei jää midagi muud üle kui jabura olukorra üle naerda ja hullusega kaasa minna.