Kadri Kõusaar: meid on vaja sundida. Selleks et ühiselt elada, mitte ühiselt hävida

Nüüdne asjade kulg on tõestanud, et ühiskonnana pole me küpsed õilsateks printsiipideks, nagu vabatahtlikkus ja ühine hüve.

Kuhu on Eesti ühiskond koroonapandeemias omadega jõudnud? Justkui kaks sikku on eri leerid teineteisega vastamisi purdel, mille all voolab mäslev jõgi. Ühel pool rindejoont on vaktsiinivastased (või skeptikud – mis on justkui nutikam versioon, aga praktikas teeb sama välja), teisel pool vaktsiinipooldajad. Teisalt on vaktsiinid kõigest märk.

Vaktsiinivastasusse suunatakse oma pettumus ja frustratsioon kogu ühiskonnakorralduse pärast. Ilmajäetus on hakanud ajama üle ääre. Pettumus selles, et on palgavaesus ja ebavõrdsus. Et suletakse maapiirkondade elutähtsaid teenuseid. Et raiutakse maha tervisejooksumetsi ja konverteeritakse majandustoodeteks isegi looduskaitsealu. Et eelarvetasakaal on olulisem kui kõik muu, sealhulgas inimeste vaimne ja füüsiline tervis, laste huviharidus, vabakutseliste loojate igavene unistus omada tervisekindlustust.