ARVUSTUS | Olgu paradiis või põrgu – peaasi et sind seal poleks

„Abel Sánchez. Ühe kire lugu” pöördub vaataja poole, kes otsib meelelahutuse asemel vestlust.

Noore lavastaja Margaret Sarve otsingud on viinud ta lavastuseni, mis on vestlus vaatajaga ja põhineb Miguel de Unamuno jutustusel. Dramatiseeringu on teinud Roos Lisette Parmas. Tegemist on hispaania kirjaniku ja filosoofi tuntud jutustusega kannatavast Kainist, kes kannab tohutut Aabeli kadestamise ja vihkamise koormat.

Lavastaja esitab vaatajale ja enesele hulga vastuseta küsimusi. Kas on tugevamat kirge kui kadedus? Kas me kõik oleme sellest haaratud? Kas ihkame hingepõhjas, et inimene, keda me kadestame, sureks, hukkuks? Kas oleme kurjuse kehastused, kui teadvustame oma tumedaid soove ja unistame nende teokssaamisest? Mis tõmbab meid nõnda oma kadeduse objekti poole, miks ei suuda me temast kaugeneda, teda unustada?