Krista Fischer: peagi jäävad meile ainult sõjaaja valikud – keda jätta lahinguväljale, keda minema lohistada
Kui tahes kirglikult biostatistik Krista Fischer (51) ka pandeemia lõppu ei oota, on tegelikkus nagu üks lõputu õudusunenägu. Eesti nakatumisnäitajad on maailma kõige hullemad. Surijate hulk kisub kahekohalistesse arvudesse ööpäevas, terviseamet töötab välja uusi piiranguid ning haiglad on sunnitud hakkama valima, kelle elu päästa ja kelle oma mitte. Aga ükskord saab see läbi, peab saama, on Fischer kindel.
Nii mõnigi märkis, et 23. oktoobri meeleavalduse oleks pidanud pandeemia haripunkti arvestades lihtsalt ära keelama. Mida teie arvate?
Sellisel moel seda lubada ei olnud õige. Deltatüvi on nii nakkav, et võis levida ka vabas õhus. Aga peamiselt: selle võimaluse, et inimesi pannakse bussidesse ja tuuakse mujalt kohale, oleks kindlasti pidanud välistama. Fotodelt on näha, et Võrust, Valgast, Tartust ja mujalt kohale toodud olid peamiselt vanema generatsiooni esindajad, istusid bussis tihedalt koos ilma maskideta. Oleksin toetanud selle ürituse ärakeelamise otsust, kuigi saan aru ka neist, kes õigustasid lubamist.
Eesti on maailma kõige koroonasem riik. Jälle. Mis meil viga on? Mida me nii süsteemselt valesti teeme?
Mul on tunne, et mitu asja on valesti läinud. Ühelt poolt loodame, et kuulume Põhjamaade hulka, kus on pandeemiaga väga hästi toime saadud ilma rangeid meetmeid kehtestamata. Rootsit tuuakse sageli näiteks, kuigi eelmise aasta suvest kuni siiani välja on seal mõnes valdkonnas kehtinud natuke rangemad piirangud kui meil. Neil olid näiteks keelatud ka üle kaheksa inimesega eraviisilised kogunemised. Samas aga toimisid soovitused. Kommunikatsioon oli neil väga hea, rahvas usaldas valitsust. Kui valitsus soovitas kodukontorisse jääda, siis inimesed tõepoolest jäidki ja lockdown'i ei olnud tarvis.
Meil siin käib nii, et mis kohustuslik ei ole, sellele sülitatakse.