Kord sattusin uurimistöö käigus Taiwani ja mind võõrustanud professor kutsus mu taiji treeningutele. Samal ajal kui ta jagas teistele selgitusi, millest ma aru ei saanud, võttis ta mu parema käe, sikutas seda veidi ja vajutas seal juhuslikesse punktidesse. Peagi sai treening läbi.

Auto poole astudes tundsin äkitselt tohutut nõrkust, südamepekslemist ja hingamisraskusi. Pidin end kõvasti kokku võtma, et jätkata normaalset kõndi. Autos nõudis isegi istumisasend pingutust, oleksin tahtnud seal vaikselt pikutada. Vedasin end oma tuppa ja jäin seal lamama. Niisama ruttu, kui nõrkusehetk algas, see ka lõppes ja umbes pool tundi hiljem oli kõik möödas.

Varem ega hiljem pole ma sellist energiapuudust tundnud.