Positiivse poole pealt võib veel välja tuua, et Oti puhul piirangud toimisid ning ehk on neist abi veel paljude ümberveenmisel. Ei saanud lahkuv minister enam külastada oma töövaldkonnaga seotud üritusi (mitte et ta oleks neil väga sageli käinud varemgi) ja üldse oli korraga raske elust täiel määral osa saada. Nii ongi ta saanud enda kinnitusel kätte esimese vaktsiinisüsti.

Loodetavasti kaitsevad need kaitsepookimised teda edaspidi nii viirusesse haigestumise kui põdemise kõige hullemate tagajärgede eest. Umbes 800 000 eestimaalast on juba surmahirmust priid. Isegi, kui viirus kaitsest läbi murrab, kulgeb haigus peaaegu alati meditsiinilises mõttes kergelt (jah, enesetunne võib olla ikkagi väga vastik).

Paraku lahkus Ott ametist samal moel, kui seal toimis. Selmet näidata enda meelemuutust positiivse eeskujuna ning innustada teisigi tegema sama, pidas ta lahkumisel maha etenduse, mida Aisopose valmidest tuntakse kui „hapud viinamarjad". Mis tähendab mõista andmine, et hea meelega oodanuks veel paar kuud? Et las iga päev sureb kümmekond (peaaegu alati) vaktsineerimata inimest, las jäävad haiglate ülekoormuse tõttu ravist ilma kõik ülejäänud, aga minister ajab oma rida?

Positiivsem sõnum olnuks selge argument ka Oti ametissejäämiseks. Kasvõi näitena, kuidas on kõhklejal võimalik kuristikku ületada. Selle asemel aga otsustas ta rünnata valitsuspartnerit kultuuriasutustele rakendatud piirangute pärast.

On ka sisu

Oti väited polnud siiski võetud tühja koha pealt. Ehkki peaminister Kaja Kallase väitel pole kultuuritegevusele piiranguid kehtestatud, on valitsusjuhi poolt tegemist demagoogiaga. Reaalselt on terve hulk inimesi, kes lähiajal kinno-kontserdile-teatrisse ei pääse. Ka siis, kui nad hommepäev lähevad vaktsiini saama, kulub levinuimate vaktsiinide puhul poolteist kuni kaks kuud, enne kui täna immuunsust mitteomavad inimesed uuesti kõik õigused tagasi saavad. Ka paljusid neist, kel „koroonapass" käes, heidutab üleöö, ilma avaliku aruteluta kehtestatud maskikandmisnõue vaktsineeritutele.

Teisisõnu, ilmselgelt kultuurisektor kannatab. Olnuks küll loomulik üheaegselt piirangutega pakkuda välja ka toimiv kompensatsioonimehhanism.

Laiemalt iseloomustab Oti tänane lahkumisetendus aga kogu praeguse valitsuse impotentsust. Enne valimiste eel, nüüd ideoloogilistel põhjustel pole langetatud otsused olnud ei õigeaegsed, resoluutsed ega arusaadavad. Seega ka mitte järgima kutsuvad.

Oti minek võiks olla otsekui sügisene kevadekuulutaja ning anda tunnistust valitsuse naasmisest riigitüüri juurde. Kui aga valitsusremont sellega piirdub, võime tema vaikimisi heaks kiidetud sõnavõtust välja lugeda hoopis muud: Keskerakond kavatseb võtta oma partneri arvelt maksimaalselt punktivõite.

Valitsuse sõnum ning otsustavus jäävad sama kaootiliseks kui seni. Ja viirus rõõmustab.