“Suurt teesklejat” saaks näha ka kui käsitlust täiuslikust inimesest, täpsemini seesuguse ideaali täitmise nõuetest. Gabriele Beveridge’i kõne keskmes on roosa puhutud klaas, mannekeen-nuku hõbedased sääred, poeriiulid, kunstjuuksed, ka köis. Need elemendid on saanud osaks kunstniku käekirjast ja üldine korrastatus on osa kõige ainumast – puhtusest ja ilust.